26 september, 2013

Bohumil Hrabal – Ma teenindasin Inglise kuningat (2013)

Minajutustajal on konkreetne unistus või eesmärk. Ta tahab saada miljonäriks (ehk siis nagu õpetatakse eesmärgitaevasse saamist: vajadus > motiiv > tegevus). Ja miljonäriks ta saabki, palju õnne-palju õnne, ent kahjuks peale II maailmasõda ja napilt enne kommunistliku võimu lõplikku kinnistumist Tšehhoslovakkias. Ent miljonitest ilmajäämine avab tal teistmoodi silmad (või ta jäi lihtsalt... vanaks? Üleelatust nõdraks?) ja... ja... loomulik olemine on tegelikult kõige rahuldavam? Või mis?

Lugu ise on päris pöörane või õigemini tundub pöörane läbi peategelase jutustamise – sest no mis võiks iseenesest olla huvitav selles, kuidas mingi noor tüüp unistab rikkaks saamisest, tõusta kelnerist hotelli omanikuks? Noh, nagu mingi totter ameerikalik eluõpetus, eksole? Ent jutustajaga lihtsalt juhtub... asju. Erinevad töökohad oma nõudmistega, väiksest kasvust hoolimata igati tegus naiste rahuldaja (kuigi jah, eks aaria seemne mõõtmine mõjuks kindlasti paljudele meestele traumeerivalt), ning mitmed kohatud inimesed, kellelt võib noppida viljaka või mäda tera. Karjeristina kündkem elupõldu. Ja oleks siis tegu tavalise kelmiromaaniga (või täpsemalt – kelneriromaaniga: mehest saab kelner, seejärel natsi abikaasa, seejärel miljonär ja lõpuks režiimi vabatahtlik orjatööline), ei, autor on valla päästnud vaba tekstivoo (no mis on muidugi vaba tekstivoog (ehk siis loetamatu plära), pigem ikka... vaid ausalt enesele kirjutamine?), mis pulbitseb edasi ja edasi. Või kuidas? Ei, pigem mitte. Siin on niisamuti mitte-eksitavad kõrvallood, või samas ei saagi neid üleüldse eristada minajutustaja loost. Ja hundikoerast hakkab kahju.

“Pealegi pidasin ma ennast väljavalituks, olin kindel, et kui siin minu asemel oleks olnud keegi teine, poleks ta midagi näinud, aga mina nautisin seda, mida nägin, mind isegi rõõmustas, et nägin säärast kaost, mis tekitas õudu, see oli umbes sama, et igaüks meist kardab kuritegusid ja püüab õnnetusest eemale hoida, aga kui kusagil midagi juhtub, siis igaüks, kel vähegi võimalust, läheb ja vaatab, jõllitab kirvest peas, vanamutti, kellest tramm on üle sõitnud, aga mina muudkui kõndisin ega põgenenud kuhugi, kuigi enamik inimesi põgeneb paigast, kus nad õnnetust nägid; mulle meeldis, et kõik oli, nagu oli, mulle sai selgeks, et seda õnnetust, kannatusi ja õudusi on minu jaoks vähe, et seda kõike võiks minu kaela, samamoodi nagu kogu ülejäänud maailma kaela, määratult rohkem sadada...” (lk 153)

Natuke meenutab raamat Hilsenrathi romaani (või siis Celine'i antipood?). Kõikvõimalikud naisekeha käsitlused on üpris meelad. Ja no tõlge on ikka kõva töö, siin postituses toodud muust tekstist morbiidsemad näited on ühed lihtsamad tõlkija töödest.
Kuidagi segasevõitu postitus. Raamatust inspireeritud! (Kuigi romaanis põlnd vist ühtki sulgu.) (Sest noh, eksole, sulgude kasutamine on alati out.)


“Tegelikult seal kõrtsis ma mõistsin ikka ja jälle, et elu mõte on pärida surma olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg, et surm, ei, see iseenda küsitlemine, see on kõnelus lõpmatuse ja igaviku vaatevinklist, et surma mõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus, sest oma teekonna mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii lõpeb enneaegse äraminekuga, omaenda tühisusest saadud elamus, täidab inimese kibedusega, seega iluga.” (lk 167)

Kommentaare ei ole: