Ainus tekst antoloogias, mis on
tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi
sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu
mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa”
tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll
loetav olla.
Niisiis, öisesse kõrtsi satub
kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just
seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis
valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik
muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on
siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine
arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles
väljasurevas maailmas.
Nagu öeldud, pole ma tuttav
Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste
olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine
maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud
ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on
nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le
iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar