Poeetiline lugu näkkidest, kes
elutsevad kaugel merest, pagulastena kuskil suures mägitalus. Miks nad seal on,
miks nad püüavad igal juhul võimalikult inimestena välja näha, miks nad
ookeanist võimalikult kaugel on, jääb minu meelest otse välja ütlemata; eks iga
lugeja võib selle põhjuse ise enda jaoks välja mõelda (näiteks - merede
ülemajandamise tõttu?).
Aga näkid muidugi igatsevad
elavat merd - kuigi nad ei tohi seda teistele välja näidata. Kõige hullemini
mõjub see nende hulgast noorimale, kes tahtmatult rikub kõiksugu kirjutamata
reegleid, mida teised näkid on enesevangistusele kehtestanud. Ja see reeglite
rikkumine … on omal moel valuskaunis, aga ka häiriv.
Lühike poeetiline lugu kaotusest
ja enesesalgamisest; autor on kirjutanud päris mitu head kujundit kaotusvalust
ja igatsustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar