Peale Schweblini ja Hrabalit on
see raamat kirjanduslikus mõttes õige tasane ja vaikne – kuigi kirjeldatud
sündmused päris tormilised, kuivõrd Lähis-Idas möllavad usulised kired pole vast
kunagi keemispunktist madalamad. Ja noh, keeruline on leida Kalle Kasemaalt
sellist tõlget, mis poleks mingist otsast huvitav.
Lugu siis sellest, kuidas kahe „maakonna“
kogukondade usulised rongkäigud põrkuvad kokku Jeruusalemma kandis, sest kumbki
neist tahab olla templis esimene, kanda oma lippu kõige austusväärsemas
seltskonnas. Üha kuumenev konflikt lõppebki sellega, et peategelasest
kogukonnaliider tapab pea kogemata konkureeriva kogukonnaliidri, mistõttu peab
ta elupäästmiseks põgenema, suundudes Egiptusse. Pattu oleks ehk võimalik
heastada tapetu suguvõsale hüvitust tasudes, kuid need pole just koostööaltid. Millele
järgneb siis paguluses peategelase igati moraalne allakäik. Kuniks …
Eks see lühiromaan kergelt selline
kultuurilooline külastuskäik ole sajanditagusesse Lähis-Ida (siin siis
Palestiina, Iisrael ja Egiptus) oludesse; autor ei anna hinnanguid, vaid
kirjeldab ja jutustab (noh, niivõrd kui on võimalik ilukirjandust hinnata
mentaliteediajalooliselt). Draamat kui sellist muidugi ülepea, ja eks need ühiskondlikud
olud kipuvad olema sellised … tavapärasest harjumatud, kuigi eks kindlasti on
praeguselgi ajal teatud protsent valijaid, kes midagi sellist ihaldavad.
Ei oska ette kujutada, kui oluliseks
võis autor pidada seal kirjeldatud perekonnaelu ja selle osalisi – muidugi,
mida roosilist on oodata niivõrd meeste- ja usukesksest ühiskonnast. Kui järele
mõelda, siis selline monotoonne meesteühiskond vast tekitaski minus endas
lugemise ajal raamatu vastu teatud vastumeelsust ja ängistust. Mitte et romaan
kui selline, vaid selle ainese taust. Ei suuda seda hetkel lahti seletada, sest
mu aju on väsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar