Albert Engström – Moskoviidid (2020)

Huvitav välismaalase kogemus 1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).

Engströmi kogemus nõukogulikust ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge, mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast … kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute mass.

Muidugi, see kõik on kirjeldatud enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid) kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see siis Prantsusmaal või Venemaal.

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle