Kuigi loo sissejuhatuses nimetab Terry Bisson seda Lafferty kohta pigem keskpäraseks tekstiks, siis minu meelest on see omal vaiksel hullumeelsel moel päris vaimukas. 20. sajandi algul päris noor mees üpris suure varanduse, mille otsustas investeerida mõnda tulevikuprojekti. Kas panustada autode arengusse või siis trammilaadsesse ühistransporti, mis ulatuks iga väiksema asulani.
Nagu selgub, ei läinud mehe investeering täppi; aga milline Ameerika tema ajal sündis! Täis hoolsalt planeeritud külakesi ja põlde ja muud kultuurmaastikku, kus inimesed said vabalt liikuda ja … salaja tegutsevaid hullumeelseid autojuhte maha lasta.
Loo probleemistik võiks kokku kõlada Ballardi “Crashiga”, mis kirjeldabki sellist tungide maailma, millest Lafferty tegelased pääsesid. Igati päikseline alternatiivajalooline utoopia, mille keskmes on aga õige orwellilik hirm ja kontroll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar