Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.
17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.
Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.
“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)
“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar