Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”. SA Kultuurileht (2018)

„Aeg elada ja teisi jutte“ on kogumik lühijutte ilma piltideta, mis algavad enamasti justkui võrdlemisi lihtsast ja argisest ent jõuavad alati oskusliku puändini, mis tihtipeale seest õõnsaks võtab ning millele vahel on veel mõni väikene emotsionaalne keerd peale keeratud. Igal juhul oli see nauditav, kuigi ka omamoodi sünge lugemine. Ei ole, et lood iseenesest oleksid alati tingimata midagi rabavalt uut, aga viis, kuidas nendeni jõutakse avaldas muljet. Iga lugu on ise häälega ja ise viisil – kord esimeses isikus, kord kolmandas või teises. Hääli võib olla üksvõi mitu, vahel on tegemist justkui päevikukannetega, vahel valitseb teadvusevoolulik aegadesegadik. Ning enamasti on sellises enam-vähem õdusas argisuses, millega lugu algab, tunda mingit vaevumärgatavat pinget, mis lõpuks, justkui pooljuhuslikult laheneb, millegi tumeda ilmsikstulekuga. Samas on see jutustamisviis läbi normaalsuse kuidagi rahustav, tulgu sealt taustalt siis välja mis tahes.

Huumorimeele puudumises ei saa autorit samuti süüdistada ning tõsised teemad ei takista aeg-ajalt ka muigamast. Kirjavahemärkide kasutus on autoril pisut eripärane, seega ei maksa puuduvate või üleolevate märkide täheldamisel kulmu kergitada – nõnda ongi ning tõlkija on suurepärast tööd teinud. Ma isegi ei tea, milline lugu lemmikuks lugeda, aga üks meeldejäävamaid oli näiteks Rotangtugitool või Hoop pimeduses või Kampsun või Supp või ... No saate aru küll.

Alati on ka põnev see, et sageli ei tea KES loo peakangelane siis parajasti on, enne kui tema sugu ja vanus ja muud üksikasjad tasapisi pooljuhuslikult välja tulevad.

Ahjaa, üks oluline aspekt, mis mulle väga meeldis on see, et tegelased on enamasti kuidagi terviklikult inimesed, mitte ei taandu ühte kindlasse puändi teenistuses olevasse rolli. Kui, siis pigem on asi olukorras ja elusaatuses või mingis emotsionaalses puudujäägis või üleküllas... on mingi üks asi, mis on nihkes ja sestap lähevad asjad nii nagu lähevad.

Lõpetuseks üks lõbusam näide ühe loo algusest. Ka see kisub loomulikult tõsisemaks ning sellel, mis esmapilgul tundub lihtsalt võluva koolipoisiliku lohetamisena on oma tagamaad. Sellegipoolest ei võta see, kuidas lugu edasi läheb põrmugi ära peategelase leidlikkuselt ... nagu eelmises lõigus kiidetud.

„Kirjutamine

Kirjutage kahekümne rea pikkune jutt väljasõidust maale.

***

Läksime jalutuskäigule. Võtsime koera kaasa. Mängisin temaga terve pärastlõuna. Päike paistis. Siis pistis koer jooksu. Ma kutsusin teda, et hakata kodupoole tagasi minema. Kodu poole ikka (pool, poole, poolt käändsõnast lahku). Ta on emane koer, nimi on Mélodie. Hüüdsin, Mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie /.../ mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie

Tükk aega kutsusin. Ta ei vastanud midagi. Koerad ei räägi. Õpetaja, mul sai kakskümmend rida täis. Oleks ikka väga ebaaus mulle selle eest kaks panna.“

(lk 43)