16 september, 2020

Nik Sredin - Niña (Me armastame Maad, 2016)

 

Kogumiku ainus lugu, kus tegemist tehisintellektiga, mis selle teksti kontekstis on küll pigem museaal koos laevaga (tähendab, laev on esmajärguline, tehisintellekt vaid osa sellest). Lugu siis sellest, kuidas teleporteerumist kasutav nö heaoluühiskond pole igapäevaselt teps mis põnev ning nii otsustavad kaks nooremad tüüpi vanamoodi rännata Alfa Kentaurile - ehk siis kasutada just sama laeva, millega omal ajal sinna Alfa Kentaurile jõuti. Nojah, kõigepealt tuleb see muuseumist kätte saada.


Et selle retrokangelasteo sooritamiseks raha saada, õnnestub neil viimaks see idee maha müüa ühele meelelahutuskompaniile, mis hakkab lendu rahastama - andes võimalikule kümne aastasele reisule kaasa mees- ja naissaatejuhi, kes siis igapäevaselt kajastaksid maalastele selle seikluse eri juhtumeid.


Aga noh, teadagi, ükski sõit pole oma rutiinis teab kui põnev pealtvaatajatele ja siis on nii mehel kui naisel oma roll, et kosmosesõidu argipäeva eri juhtumitega vürtsitada - kas siis erinevate õnnetuste või armuintriigidega. Mis tõelised rändurid õige turri ajavad. Laeva tehisintellekt … vaatleb toimuvat sekkumata. Kuniks …


Tekst siis pühendatud Thor Heyerdahlile, kes proovis omal ajal mitmeid iidseid meresõidutarkusi, et näha võimalusi, kuidas ammusel ajal võis inimkond Maa erinevaid paiku asustada. Kõiksugu huumorist ja seiklustest hoolimata jääb tekst kuidagi vähe lapikuks, tegelased jäävad üheplaaniliselt headeks või halbadeks. Samas eks see retrokosmoseres on omal moel lahe, pole teadusliku fantastika puhul sellist lähenemist kohanudki.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar