11 oktoober, 2020

Ayn Rand – Allikas (2015)


See raamat on suur. Tähendab, lehekülgede arvu ja formaadi poolest, ligi 800 lk ja muidu ka telliskivi mõõtmeis. Selle läbimiseks läks paar kuud, ja need paar kuud jäävad praeguseks juba paari kuu taha. Vahepeal näis, et ma ei kirjutagi, aga märkmed said suvel ometigi tehtud, võiks siis ju võtta tunnikese, et need selgeks rookida.

Raamat jättis väga vastuolulise tunde. See on haarav ja huvitav ega lase lahti, seda on mõnus lugeda, see on üks neist, mis loob ilusa tervikliku maailma ja laseb  siislugeja sinna lahti. Ja lugejal on seal hea.

Samas on raamat ideoloogiliselt laetud. 20. saj alguses Ameerikas kirjutatud tekst ülistab individualismi ja teeb igasuguse sotsialismi ja kommunismi maatasa, paneb ka kaks viimast ühte patta. Naeruvääristab kogukondlikkust, on üleolev inimeste suhtes, lähtub mõnest kitsast ja staatilisest omadusest, mis inimesed n-ö väärtuslikuks võib teha. Üldse, inimesed jagunevad siin väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks. Ühtlasi esindavad tegelased pigem ideid kui psühholoogiliselt usutavaid karaktereid. Kuid nagu öeldud, tekst on haaravalt ja veenvalt kirjutatud – see muudab kogu kompoti vastuvõetavaks. Aga eks nii vist ideoloogiad levivadki – hea vorm muudab kahtlase kraami söödavaks.

Selle romaani inimesed on muutumatud – nad ei arene ega teisene, vaid on nagu on, sellises realismi-voolu laadis, stiilis „pikk, tahtejõulise lõuaga“ – välimuse elemendid toetavad iseloomu. Siin romaanis on seda ohtralt – kuigi teos on teise jalaga jällegi modernistlik. Aga selle sama eelmise jalaga ongi staatilises muutumatus maailmas, kus inimesed on sellised nagu nad on ega ole võimelised muutuma. Nt kui keegi tunneb endas sageli suurt viha, peetakse seda isiksuse omaduseks, muutumatuks, mitte nt alla surutud tunnete väljenduseks vms. Või kui keegi on alatihti masendunud, on seegi isiksuseomadus, mitte keskkonnafaktorite tulemus. Eelistan kirjandust, kus inimesi ei kujutata staatiliste, muutumatutena nagu muuseumieksponaate, kus tegelased on voolavamad, muutuvamad – areng saab toimuda ka inimese sees, mitte ainult väljas.

Ayn Randi tegelased on nagu malenupud, keda kirjanik tõstab siia- ja sinnapoole, paneb vastamisi ja vaatab siis, mis välja tuleb. Või nagu keemik teeb kaitseid – võtab kaks puhast ainet, valab kokku ja uurib siis huviga, mis juhtub. Samas on siin romaanis mõnusad tummised psühholoogilised pildid. Need on nagu elavad arhetüübid. Või tänapäeva terminites: kliinilised näited. Nt peategelane on ehe autist, kuid romantiliseks kangelaseks looritatud autist – austislikke jooni nagu vähest suhtlemist, eraklikkust, võimetust kohaneda jms peetaksegi romantiliseks.

Mind häirib „Allika“ juures teatav – või isegi mitte teatav, vaid äärmiselt tugev – essentsialism. See tähendab, et on olemas justkui päris asjad: päris armastus, päris tõde, päris ausus, päris suhted, päris õige ja päris vale. Minu meelest on see lihtsustav ja piirav arusaam, selline essentsialism ei mahu minu maailmapilti ja tõmbab tugevalt alla romaani kvaliteeti. Isegi kui tõesti hindan põnevat tegevust ja süvitsi analüüsivaid suhteid, jääb see minu jaoks justkui poolele teele, sest lähtub millestki nii kivinenust ja aegunust.

Raamatu kummaliselt silmaotorkav omadus on ka huumoripuudus. Kõik on väga raske, tõsine ja rõhuv. Puudub mängulisus ja rõõm, teatav ootamatu loomingulisus. Inimesed on loogilised ja arusaadavad, ettearvatavad. See muudab asja kuidagi ühekülgseks.

Kummaline on ka positiivsete kangelaste Roarki ja Dominique’i jäikus. Ühelt poolt nad justkui on ausamad ja kõrgemad pealiskaudsest inimkonnast, teisalt nad siiski alluvad vabatahtlikult, justkui väljapääsmatult selle sama pealiskaudse maailma reeglitele. Nad ei märka enda vabadust ja võimalust valida, olla teisiti. Nad ei salli selle maailma väärtusi, kuid lasevad end neil vangistada, justkui karistada. See on kuidagi lapsik, kuidagi piiratud ja ennasthaletsev. Justkui ei võta vastutust – näevad küll, et selle maailma reeglid on labased, inimesed tõukuvad materiaalsusest, ei mõtle oma peaga ja kanduvad karjainstinkti mööda. Kuid need kaks, kes justkui näevad seda, ei kavatsegi sellest välja astuda, maailma oma väärtuste järgi muuta, vaid lihtsalt kannatavad, elavad selle vastiku supi sees, kehtestamata enda reegleid. Veel enam, kuigi nad põlgavad inimesi, läheb neile siiski nii tugevalt korda, mida inimesed arvavad, teevad, ütlevad. Nad ei loo alternatiivset kogukonda (kuigi selleks romaanis tegelasi leidub), vaid kaaberdavad edasi sellest massis, keda nad justkui jälestavad. See on kummaline, ja ma ütleksin, et vastutustundetu. Ja selles mõttes minu lugupidamine justkui väheneb tegelaste suhtes.

Lühidalt – väga hea vormi ja ülesehitusega romaani rikub ära selle jäik sisu ja rõhutatud essentsialism, mis muudab romaanimaailma paindumatuks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar