Sisekaemus mehe või üldse inimese olemusest. Ja kui ikka tõeline sisekaemus, siis mida sellest oodata - teadagi, sonkimine mälestus ja hirmudes, mis ei pruugi tingimata tõusta hingeülenduseks.
Ivanov kirjutab palju autoriks olemisest, aga eksole, tegu on ilukirjandusega, seega ei saa seda autobiograafiliselt võtta - fantaasia peab ikkagi lendama (kuigi tegelikkus on alati hullem kui fantaasia jnejne). Ausalt öeldes ma polegi varem Ivanovi lugenud, mitte et ma peaks tema kirjutatut (seda küll lugemata) halvaks, lihtsalt arvustuste põhjal pole tekkinud tunnet, et võiks ja peaks. Mingi postkommunistlik äng ja igipõline võõra identiteediprobleemid, pole just kutsuv. Kuigi, kindlasti on tegu hea eesti autoriga, selles ma ei kahtlegi. Ja käesolevgi tekst on päris hea sisekaemus, kas pole?
Mul on praegu käsil "Pariisi arabeskid", mis on kogumik, ja kui esimese otsa juttude puhul tekkis ka tunne, et pole üldse paha, aga ei saa öelda, et see pagulus ja võõrandumine jms seal Taani laagris just ülemäära ka kõnetaks, liiatigi mulle väga ei meeldi, kui autorid räägivad autoriks olemiseks või kirjutamiseks - vahel harva on hea, enamasti on seda liiga tihti ja liiga palju, siis "Pariisi arabeskide" käigus sulasin vähehaaval üles, tekst muutus köitvaks, mitmekesiseks, muhedaks, absurdseks ja koomiliseks läbisegi ... eks näis, kuidas seis arabeskidega lõpetades on. Ilmselt peab igaks juhuks alguse osa ka korra uue pilguga üle vaatama.
VastaKustuta