Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»

«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»

Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»

«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»

«TJK!»

«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)

Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.

«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»

«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»

«Mida sa vajad?»

Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)

Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.

Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?

«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)