Lühiproosa, mis pole sugulane Jaanimägi või Koppeli juttudega, vaid pigem lähedane Haugi pikema tekstiga. Et siis maal elav vanapoiss ja ta elusügise päevad, mees olnud aastaid ema lükata-tõmmata, nüüd on üksi, vaja rist valmis saada, emale, ta hauale. Viis aastat selle ristita. Aga ema õpetused ja siunamised saadavad ikka iga toimingut, nagu väikest poissi, poissi, kes teeb kõike valesti, vildakalt.
Eks sellised ema ja poja liidud on kõrvalt vaadates vähe hirmutavad (või noh, on ka ema ja tütre liidud), mis saatus küll ootab järeltulijat, kui ta jääb mingi hetk üksi sellesse maailma, kui kõik jääb nüüd tema kanda, kui pole enam sünnist saati kõike juhtinud ema. Autor on esitanud selle elu sees kohmitsemise üpris sügishalluse võtmes; üksiolek võib veel kaua kesta, aga mis elu see enam on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar