Alex Pheby - Mordew (2020)

Tähendab, millest siis alustada? Alustaks seekord kõige tähtsamast, sellest tundest. Tundest, et oled just avastanud täiesti uue maailma, läbinisti ootamatu, ehk mõnevõrra ohtlikugi, vähemasti ärevaks tegeva. Kõik ulmelugejad on seda kahtlemata tundnud, ja kui korra seda tundnud oled, siis jääd seda eluaeg üha otsima. Mõnikord leiad, mõnikord mitte, ja kui leiad, siis ei ole see alati ühtemoodi intensiivne. Vähemalt minul on see nii. „Sõrmuste isanda“ või „Düüni“ esmalugemisega võrreldavat muljet olen hiljem kohanud harva. Aga Alex Pheby „Mordew“ kuulub kindlasti samasse kategooriasse.

Sellega võikski nüüd lõpetada, aga niivõrd kategooriline seisukoht vajab ehk siiski veidi põhjendamist, või kuidas? Alustame siis algusest. Nathan Treevey on kolmeteistaastane agulilaps, kes romaani alguses teenib leiba elusmudast (on üks selline asi) „kobinateks“ (ingl fluke) nimetatavaid värdjalikke olendeid õngitsedes. Nathani ema müütab oma keha, isa sureb tasahilju kopsuusside kätte. Nathani olukord on seega üsnagi dickensilikult armetu; sellest armetusest pääsemiseks püüab ta ennast sarnaselt paljudele teistele poistele müüa linna Isandale, kes aga keeldub teda esialgu enda teenistusse võtmast. Ainsaks väljapääsuks – kui ta just ei taha ema kombel silmi nõega mustaks võõbata ja oma keha müüma hakata – jääb Nathanile liituda noore vargapoisi Gam Halliday kambaga. Needki on dickensilikud kujud, aga üsnagi nihkes: Hallidayd kirjeldab romaani alguses esitatud tegelaskujude loetelu näiteks ennast ise puuokstest kokku pannud poisina, kelle sees on sinine linnumuna, Tõmblevad Joed on aga kaks last ühes, vaheldumisi ruumiliselt „kohal“, kuid samas alati kuskil teises mõõtmes, nihkes.

Ülekantud tähenduses on nihkes tegelikult kogu linn. On ka põhjust: nagu välja tuleb, on see ehitatud surnud – mõrvatud! – Jumala (Mordew = Mort Dieu) laiba kohale. Viimasest lekib ka maagiat, millest sünnib elusmuda ja kobinad, mida linna proletaarlased lõputult vette tagasi ajavad. Räpaste agulite, tööstus- ja kaubanduspiirkondade ning aristokraatide eluasemete kohal kulgeb keereldes Isanda lossi juurde klaasist tee. Kõik see meenutab ingliskeelsele lugejale nähtavasti Mervyn Peake’i Gormenghasti triloogiat, mis meil on küll vist täiesti tundmatu – isegi BAASis pole sellest ühtki arvustust! (Mina pole ka lugenud.) Tuttavam analoogia oleks vast China Miéville’i Bas Lag. Mordew on viimasele sarnaselt groteskne, asustatud maagiliste olenditega (nagu rääkiv koer Anaximandros) ja kummaliste inimestega (pätipealik Padge, kes on sama pikk kui lai ja haiseb rääsunud või järele; kummaline Lõõts, kellel on üliterav haistmine ja pisike, kaela piirkonnas asuv suu), kes elavad tihtilugu keset kõige jäledamat räppa (Padge’i peakorter asub kuskil tapamaja tagahoovis kesk loomakorjuseid) ja saadavad korda veriseid tegusid. Vastu linnamüüri prantsatavad iga päev aga teisel pool merd elava Emanda tulilinnud, kellega Isand lõputut võitlust peab.

Grotesksed maailmad on muidugi ulmes võrdlemisi tavalised ja Nathani lugu – tema kasvamine agulilapsest Isanda õpipoisiks ja selle tagajärjel toimuv – võiks samuti jääda kogu pori, vere ja mäda kiuste võrdlemisi standardseks, kuid Pheby on suutnud selle kirjutada ääretult mitmekihiliseks. Tegelaste, sündmuste ja nähtuste ambivalentsust ja tähendustiinust süvendab veelgi asjaolu, et tekst on sisuliselt kolmekordselt läbi kirjutatud: kõik nad ilmuvad esmalt raamatu alguses tegelaskujude loetelus, siis jutu sees ja viimaks raamatu lõpus glossaaris; kõik kolm annavad igast tegelasest jne erineva pildi. Glossaar ei ole seega mitte pelgalt „kõik see, mis jutustusse ei mahtunud“, vaid omaette romaan romaanis, umbes nagu Pavici „Kasaari sõnastik“. Tulemus on üsnagi unenäoline: kõik, mida arvad tabavat, põgeneb kohe käest ning ärgates ei ole miski enam päris seesama. Aga eks muinasjutud ja unenäod ongi lahutamatult seotud.

„Mordew“ värvikate ja fantasmagooriliste karakterite üks meeldivamaid omadusi on nende võrratu inimlikkus, mis kõige selgemalt avaldub ehk omalaadses irratsionaalsuses, emotsioonide ja alateadlike hoiakute selges mõjus käitumisele. Üks markantne näide: Mordew Isanda misogüünia ja paaniline kõige naiseliku vältimine, mida tema käsilased selgitavad maagia puhtuse säilitamise vajadusega, osutub pelgaks hirmuks Emanda ees. Teiseks ei ole neis kokkuvõttes miski koomiksilikult üheplaaniline; teatav traagiline mõõde on isegi Isanda kõige ajutumatel teenritel. Lepitust on võimalik leida ka sellega, kes sulle kurja on teinud. Teisalt on kõigil tegelastel asju, millega nad leppida ei saa ja mille vastu mässavad. Ja mäss on vast „Mordew“ üks kesksemaid märksõnu. Nathani isa on mässanud Jumala vastu (siin võib näha tugevaid Pullmani mõjutusi), seejärel võlukunsti vastu; Nathan ise mässab algul isa keelu ja hiljem Isanda vastu. Selle prognoositavalt nurjumisele määratud vastuhakuga – mida võibki oodata võitlusest võimu ja süsteemiga, mida sa sugugi ei tunne? – kaasneb omajagu dramaatilist, traagilist, fantastilist hävingut, mille piire aga „Mordew“ ilmselt alles kompab: tegemist on triloogia esimese osaga. Jään suure, suisa lapseliku põnevusega ootama järgmisi.