Abercrombie uus triloogia tekitas paratamatult nälja varasemat meelde tuletada, sest … uus on unustatud vana. Nii on muidugi puhas nauding jälgida seda, mis kõik on Jezali ümber keerdunud (mis talle endale selgub alles kolmandaks raamatuks) - tema ja ta perekonna suhted, kuidas isa teda poputas (ja peale turniirivõitu see isa kohtumine Bayaziga) ning vennad ta suhtes kadedust tunnevad; Jezal ja kuningas ja printsid ja kaunis Terez. Ja muidugi kolmnurk Ardee-Jezal-Glokta, mis saab kokku juba Ardee Aduaga tutvumiskäigul ning mille sasipundar hakkab lahti hargnema alles kaheksandas raamatus (kuigi jah, uus triloogia pole teatavasti lõpuni jõudnud ning üks osaleja nüüdseks lahkunud … kuid veri on vägagi elus). Kahtlemata on huvitav jälgida, kuidas Abercrombie positsioneerib Jezali kogu sündmustiku juurde, autor oleks justkui … esimese triloogia põhjalikult läbi mõelnud.
Ja siis Logeni bande. Logen kadunud, Forley tõurastatakse. Must Dow ja Hagijas … neil on ees veel pikk tee. Mitte ei mäleta, mis juhtus Tul Duru ja Morn Hardinguga. Kuid see selgub! Vist (milline üllatus mind tabas teist osa lugedes, kui noh, Kolmpuu leiab veidi teise lõpu kui ma mälu järgi arvasin).
Ja muidugi esimesed viited Valint ja Balki pangale, mille haare näib kurjakuulutav, kuid esmapilgul siiski tavalise panganduse mõõtkavas. Kuid jah, selle fenomenile saab ehk rohkem vastuseid üheksandas raamatus.
Üks tegelane, kes taaslugemisel vähe ajudele käis, on see Ferro, kes oma pidurdamatusega jätab vähe debiilse mulje. Eks mõelda võiks, kas enne seda raamatut tasuks lugeda lühijutte Logeni ja Glokta hiilgepäevadest enne selle triloogia sündmuseid, ehk segaks veidi … aga samas saaks ju ka ausama pildi peategelastest.
Tuleb välja, et lugesin raamatut juba kolmandat korda; eelmine taaslugemine täiesti ununenud (ja parajalt kordan seda, millest tollal kirjutasin).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar