Vanas stiilis mitte keeleliselt, aga kuidagi ... loo kuju osas. Päriselt tekkis tunne, et autor tunnetas tervikut, mitte ei jutustanud suvalt muudkui, mis aga pähe tuli, alles lõpus.
Kuigi kirjanik vahetevahel sekkub ja lõhub neljandat seina ning teeb seda ka mulle kui lugejale meeldival moel, ei jäänud samas tunnet, et tal on plaan.
Kuigi kirjanik vahetevahel sekkub ja lõhub neljandat seina ning teeb seda ka mulle kui lugejale meeldival moel, ei jäänud samas tunnet, et tal on plaan.
Lool on kiire kulg, asju muudkui juhtub, kangelanna eriti mõtlemisele aega ei kuluta - vähemalt enne lõppu.
Lisaks stiilile on väga C.S.Lewise Narnia laadis see Haldjamaa, ka autor ise pistis teksti paar väga selget vihjet (hm, kuidas Haldjamaale pääseb - röövitakse, äravahetatud lapsed, läbi riidekappide jne) ning päriselu-loogika ei ole mingi süsteem, mis jutus kehtiks. Et merevesi peseb vere kohe kalapüüdmiseks vette heidetud konksult maha? Et paberlatern vihmas ja tuules vastu ei pea, täiesti lagunemata? Et palja jalaga inimene, kes harjunud kingi või saapaid kandma, eriti pikka maad ei kõmbi sedasi külma ilmaga?
Loevad ainult need momendid, mida loo jutustamiseks vaja on. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, hea, kui korraks mainitakse, ent sündmuste kulgu nad ei mõjuta.
Lisaks stiilile on väga C.S.Lewise Narnia laadis see Haldjamaa, ka autor ise pistis teksti paar väga selget vihjet (hm, kuidas Haldjamaale pääseb - röövitakse, äravahetatud lapsed, läbi riidekappide jne) ning päriselu-loogika ei ole mingi süsteem, mis jutus kehtiks. Et merevesi peseb vere kohe kalapüüdmiseks vette heidetud konksult maha? Et paberlatern vihmas ja tuules vastu ei pea, täiesti lagunemata? Et palja jalaga inimene, kes harjunud kingi või saapaid kandma, eriti pikka maad ei kõmbi sedasi külma ilmaga?
Loevad ainult need momendid, mida loo jutustamiseks vaja on. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, hea, kui korraks mainitakse, ent sündmuste kulgu nad ei mõjuta.
Aga sisus on samas selgelt ja kaunilt olemas tänapäevane (normaalne) lähenemine. EMAD on tähtsad, mitte mingid ebamäärased klombid sooja süle ja armastust. Neil on vahel ka lihased ning mutrivõtmed. Nõiad on vahel naised, vahel mehed. Täiskasvanud naised seiklevad läbi Haldjamaa ning on isiksused, täpselt nagu mehedki.
See ei oleks miski, mida ära mainida, kui see veel 30 aastat tagasigi kirjutatud raamatutes normaalsus oleks, aga paraku ei ole.
Selles raamatus on aga kõik omal kohal.
Lisaks on lõpus selguv "Aaaa!" väga nutikas ja samas loomulik. Nii peakski tekkima kurjus, nii ongi loogiline (heh), jestas!
Ja segadus teemal, kes on kuri kuninganna ja kes õnnetu, ent enda eest võitlev printsess, on omal kohal.
Goodreads
Oeh, millalgi üritasin ingliskeelset lugeda, aga ei saanud joonele. Peaks uuesti eesti tõlkega proovima.
VastaKustuta