19 jaanuar, 2021

Marek Tihhonov - Maailmalõpu päevik (2020)

 

Tegu on vast esimene eestikeelse ulmeraamatuga, mis tõukub eelmise kevade koroonakogemusest - ja tulemuseks on õige sünge visioon järgnevate koroona-aastate elust, selle tipnemine kõigi selgroogsete suremisega … ning mis selle hävingu põhjuseks õieti oli. Kui raamatu esimene pool on nö visioon sellest maailmalõpumaailmast ja sellele eelnenud sündmustest, siis raamatu viimases kolmandikus tuleb sisse õige ulmeline nägemus (millele on muidugi viiteid romaani esimeses pooles, aga siis jälgid ikka enam olustikulisi detaile, sest noh, päevakajaline värk ikkagi).


Niisiis, koroona tuleb ja jääb ja areneb ning kogu inimkond saab sellest küllastatud. Aga mitte ainult, ka nö loomariik leiab ühel hetkel oma (õige kummalise) lõpu. Seejärel tipneb paari nädala pärast kogu inimkonna häving loetud tundide jooksul. Ent on üksikuid ellujäänuid (omaette teema on vähem kui kuus kuud vanad lapsed, kes pole viirusest nakatunud), kes jäävad haiguse lõpp-staadiumist puutumata või kelle lõpp-staadium nö ebaõnnestub (ning neist saavad midagi zombilaadset).


See päevik ongi kirjutatud ühe ellujäänud eestlasest mehe poolt - inimkonna häving ja üksikisiku ellujäämine meile üsna tuttaval Eestimaal (tegevus ulatub Võrumaast Tallinna kaudu Virumaani). Ellujäämine selles lagunevas laibameres pole just lihtne (lisaks siis need ebardid, kes toituvad laipadest ning võivad lihaotsingul olla vägagi agressiivsed - kuni viimaks laibapuudusel ise ära kaovad), kuid mees otsustab elus püsida ning juhtunu tuleviku tarbeks talletada - juhuks, kui peale tema on veel ellujääjaid ja on mingigi võimalus inimkonna jätkumiseks. Selleks hakkab ta siis katse-eksitus meetodil elamist kindlustama (tegemist pole MacGyveriga) ning erinevaid vajalikke esemeid kokku otsima (tehnikast, kuivtoidust ravimiteni - kuna loomi-linde enam pole, siis näiteks lihasöömine on peagi nostalgia - kuniks elu, muidugi), ning peale kolme aasta üksinduses viibimist otsustab hakata teisi ellujäänuid otsima. Mis viib edasi veidrate avastusteni (aga sellest siis romaani viimases kolmandikus).


Kokku moodustub üpris õõvastav romaanimaailm, seda eelkõige hävingule eelnenud ja järgnevate päevadel juhtunu kirjeldamisel (loomade hukk, nakatamata inimesed, ebardid jne). Seal on mitmeid seiku, mida kindlasti ei soovitaks nõrgemanärvilistele. Ja et tegevus toimub Eestimaal, siis … jah. Muidugi, hiljuti on näiteks Armin Kõomägi avaldanud romaani nö viimasest inimesest, aga tolle romaani puhul oli asi lahendatud vähe kergekäelisemalt. Ja muidugi see painav ja ebaselge koroona, mis on siin ja praegu.


Samas romaani nö ulmelisema osa, mis annab seletuse koroonale ja selle põhjustatavale läheb vähe … ulmeliseks (ning kindlasti jõhkram kui näiteks Wyndhami “Trifiidide päev": jajah, sellele spoilerile pole eelnevalt midagi kirjutanud. Või võib siin koguni Cthulhu mütoloogiat aimata? Kõik need kombitsad ja puha). Lahendus … tekitab vähe ebalust, ning kuidas see viimane konflikt korraga lõppes … läks kuidagi deus ex machinaks või kuidas. Ühesõnaga, selle teema puhul oodanuks justkui teravmeelsemat lahendust, mitte nö tavaulmelist värki võõrrassidega.


Igal juhul, see romaan on julge ja painajalik ettevõtmine. See ei ole kerge meelelahutus juba ainuüksi oma vägagi aktuaalse teema poolest, samas vandenõuteoreetikutelegi on siin kummastavat mõtlemisainet. Aga igaühele oma.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar