Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.
Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev.
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja.
Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat.
Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.
Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!"
Mitte midagi.
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider.
Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud.
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.
Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud.
Võib ju nii olla?
Loteriis varem
BAAS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar