“Kas unepuudusest ja närvidest või kurat teab millest, aga selle aja sees muutusin tõeliseks anorektikuks. Sisikond ei võtnud enam seda solki vastu, mis skafander sitast ümber töötas. Oksendasin iga kord enne ja pärast sööki. Skafander kogus selle kokku ja töötles uuesti toiduks ümber. Pidin enne pool tundi mediteerimisprogrammi abil ennast veenma, kui suutsin selle jälkuse söömiseks suu uuesti avada. See ei aidanud. Varsti oli mao sisu mul uuesti skafandrikiivris. Ja see hais – ma ei suuda kirjeldada selle sita haisu, mida on kaks-kolmkümmend korda ümber töödeldud, läbi keha lastud, uuesti ümber töödeldud, välja oksendatud ja uueti ümber töödeldud. Lõpuks hakkas mul okserefleks tööle juba ainult selle peale, kui kuulsin ainemuunduri sumisemist. Loobusin lisaks unele ka toidust. Alguses näris sees, kuid peagi muutusin selle tunde suhtes tuimaks. Tehisorganite kriisikarjed andis vähemalt maha keerata, viimased orgaanilised elundid aga töötasid oma jõuvarude piiril. Tundsin, et oleme surmale määratud. Ka Sirts lebas tundide kaupa letargias. Mul ei olnud enam jõudu teda ergutada.” (lk 105)
Lugu siis umbes selline – seilab
sõjalaev kosmoses ja valmistub vaenulikku tulnukate laeva maha
võtma. Üks tähtsamaid lahingutegevuse liine on paratamatult
virtuaalne madin – vastase petmine, kaitsesüsteemide mahavõtmine,
viirustega võitlemine jne jne. Ning inimeste poolt juhib seda loo
peategelane, kes siis kõiksugu tehisintelligentside ja
digitaliseeritud isiksuste abil dirigeerib virtuaalsõda (ja heitleb
värske õhu puudusega). Tulnukad on sellised limukalaadsed olendid,
kellega inimsugu on püstihädas – ning kui nüüd on märgatud
väiksemat lahingulaeva, on inimesed rõõmuga valmis seda
sõelapõhjaks vormistama. Ent tegemist on kurikavala lõksuga.
Peategelane, kes pole just hardameelne
sõjafanaatik, varastab lahingu käigus kapteni tagant kaks
ainulaadset dessantskafandrit, mille abil ta pageb armsamaga hukkuvalt
laevalt avakosmosesse hulpima – lootusega mõnele mööduvale
tulnukate laevale külge haakida ja siis leida edasisi võimalusi
inimeste juurde naasmiseks. Nad leiavad varjupaiga nö jäätmelaeval,
mis tuleb inimeste sõjalaeva jäänuseid endasse ladustama; mees ja
naine jäävad selle hiiglasliku tulnukate laeva välispinnale pidama
(neil on erilised skafandrid!) ning noored hauvad plaani, kuidas
jäätmelaeva kogutud jääkidest endile uut mobiilset kosmoselaeva
teha. Selleks on vaja kõigepealt häkkida tulnukate süsteemidesse
ja tulnukatesse endisse... See pole raketiteadus! Või on?
Lugu läheb veel pikalt edasi ja saab
kõiksugu dramaatilist möllu, virtuaalsõda rullub vaikselt avali ja
transhumanism hoiab inimlastel elunatukest sees! Minu vähene lugemus
eesti ulmest otseseid eeskujusid selliseks virtuaalifestivaliks nagu
ei leiagi, igal juhul, möllu ja fantaasiat jagub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar