26 jaanuar, 2021

Piret Põldver - Alati nii järsku (2020)

 

Põldveri luule on päris lööv (muuhulgas on raamat valitud aasta parimate debüütide hulka), laias laastus võib selle jagada kaheks - lapsepõlve ja noorpõlve kogemuste takkajärgi läbikompimise luuletaja minapildiks, mis on need killud, mis on osa mina-kogemusest (õigemini muidugi on jutt luule-minast).


Kui nö vallalisepõlve puhul on ehk jagatavad kogemused mingil moel lugejale tuttavad (inimesed, kohtumised, mis on sinusse jälje jätnud), siis lapsepõlvepiltide jäljed tänases luule-minas on lugemismaterjalina õige huvitav - kuidas see Teine maailmasõda korraga noore lapse ellu tekib (lk 15), gurmeetoidu juured (lk 74-75) ja no “janno” ja “dimka” on omaette huumoripärlid. Ja “jüri” ja Dostojevski vahvlimasinaga ja autoromud ja kanad. Veidrad pildid lapsepõlvest, mis avalduvad ootamatute mälupiltide ja seostena ning dekonstrueerivad ikka veel tänast luule-mina. Need luuletused on selgelt narratiivsemad kui nö noorpõlve või kaasaja kogemuste lahtikirjutamised, ühtviisi valusad ja naljakad (oeh, suitsetav vanaema ja tema selgroog), autor ei pelga skalpelliga sibulat koorida, järgi jääb … inimene, nagu me kõik üldiselt olema kipume. Kogemused rikastavad, eksole, ka lugejaid.


Aga luulenäited on siiski pigem nö tänaselt luule-minalt. Sest need kõnetavad.




igav 

sa oled igav kallis

mul on igav kallis

kui sa oled nii põhjendamatult igav kallis

kui sa proovid olla veel igavam kallis

et näidata kui igav sa olla võid kallis

et minna põhjani lõplikku igavusse kallis

hästi ja veel igavamalt

eimidagi tehes olles kallis

omaette vahtides ja ilmast rääkides

mitte midagi pakkudes

iga päev samamoodi

hallis rutiinis kallis

muutumatu ja staatilisena

maailma kõige igavama igavuseni minna

ennast ületada igavuses

süüa igavalt

magada igavalt

rääkida igavalt

kõige igavamatel teemadel

maailma igavaimaid sõnu korrates

heita riided õhtul kõige igavamal moel

valides poes kõige igavamat toitu

samal kellaajal tõusta rääkida

uinuda samal ajal

sa oled nii igav ja hall kallis

sa oled kõige hallim hall

mu kallis hall


(lk 49) (samast luuletusest on ka video)





maailm on nooreks jäänud

kui sa teed kõike nagu ikka

kuid see ei anna enam samu tulemusi


tõmbad jalga vanad teksad

tahud tuttavaid tundeid

ja kohmitsed samu komplekse


aga järsku

äkki

nüüd nad enam ei käi

nüüd nad enam ei kõneta

ei kõnele

ei valgusta ei vaimusta

ei ole enam need

kuigi sina teed kõike ikka nii nagu vanasti


maailm jääb alati nooreks nii järsku


(lk 70)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar