Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,
Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).
Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.
Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.
Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.
“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.
“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”
Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar