10 veebruar, 2013

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmaa (2012)

Päris julesvernelikult elurõõmsa meeleoluga lugu lähituleviku olukorrast, kus korraga avastatakse, et eksisteerivad Maa paralleelmaailmad ja neid on võrdlemisi lihtne külastada – internetti on pandud juhised nö sammuri loomiseks ning need joonised on niivõrd lihtsad, et lapsedki saavad sammurite tegemisega hakkama (õigemini lapsed ongi esimesed sammurite masskasutajad, ning nendega juhtunud õnnetused osutavad oludele, kus saab sammureid ohutumalt kasutada). Vürtsiks see, et tähtis osa masinavärgist on kartul, mis tegelikult ei ole üleüldse oluline. Paralleelmaailmad kulgevad põhimõtteliselt minevikus – ja neid on pealtnäha lõputu hulk (astuda on võimalik läände või itta, selle raamatu tegelased astuvad vaid läände, kes teab, mis idas olla võiks); astud Maalt ära ja satud samasse kohta võimalikus paralleelmaailmas ning siit edasi võid sattuda õige kummalistesse aegadesse, kus tasapisi on juba tektoonilised muutused jms (samas ei satuta nt antiikaega vms – maailmades puuduvad homo sapiens sapiens esindajad).

Asjal on ent mõned “agad” - nimelt ei saa paralleelmaailma kaasa võtta metalli, ning nii peavad uusasunikud olema oskustega (või tahtmisega), et taasalustada koriluse ja põllumajandusega või siis hoopiski raua tootmisega (mille tooteid ei saa siis järgmisse maailma kaasa võtta). Ning lisaks mõjub paralleelmaailma astumine füüsiliselt suht ebameeldivalt – maailmade piiri ületades valdab sind peapööritus ja oksesoov jms. Ning ligi veerand inimestest ei saa sammurit kasutada (kui, siis vajadusel saab sammurikasutajast kinni hoides “kõrvale hüpata”, ent see pole muidugi see), mis tekitab peagi pingeid Maale (või õigemini Null-Maale) jäänute poolt. Ent on inimesi, kellele ei mõju maailmade vahel liikumine mitte kuidagi füüsiliselt ebameeldivalt, samas seda ei julgeta seda avalikult tunnistada.

Nojah, inimkond on muidugi üpris rõõmus – senise oodatava ökokatastroofi asemel on käeulatuses korraga meeletult ressursid, paralleelmaailmades ootavad puutumatud loodused. Eks selline rändamine mõjub muudki moodi – kaob huvi kosmoseavastuste vastu; ja üleüldse, milleks teha tüütut palgatööd kui saab niisama ringi hulkuda, alati saab probleemide eest põgeneda. Mõned tarkpead püüavad kulda jms kaevandada, mis muidugi osutub kulda devalveerivaks mahhinatsiooniks. Riigid püüavad samuti valdusi laiendada teistesse maailmadesse, iseasi, kui jätkusuutlik see projekt lõpuks on, aga eks pingeid tekita ikka.

“Pea alati meeles, et sa pole ajas tagasi rännanud, ega ka mitte edasi. Sa oled rännanud kaugele läbi võimalikkusepuu võra, planeedil, kus dramaatilised, kuid pooljuhuslikud väljasuremised pühivad iga natukese aja tagant ära suure osa elust, jättes ruumi evolutsioonilisteks uuendusteks. Kuid igal Maal on tulemus erinev, kas siis natuke või palju...” (lk 201)

Et maailmu on esmapilgul lõputu hulk, tekib muidugi huvi, et kui kaugele on üldse võimalik jõuda ja mis seal ees ootab. Selleks asuvad peategelased dirižaablilaadse õhulaevaga retkele ning üpris lühikese ajaga jõüavad nad kiirkorras kaugele igasugusest kolonisatsioonist – ning ees ootavad mitmesugused inimlaadsed olendid (keda nimetatakse trollideks ja haldjateks), kes suudavad maailmade vahel vabalt liikuda ning kes on arvatavalt minevikus vahel harva ka Null-Maad külastanud, millest siis säilinud jälgi kõiksugu mütoloogiates jne. Väikeseks probleemiks osutub, et pole just kerge mõista, milline suhtlemisviis neil on – aga laulda nad armastavad! Ning muidugi loomad, mis on kõiksugu evolutsioonide eri astmetel või nö väärastmetel (millest pole siis nüüdisaegsel paleontoloogial aimugi).

Aga mitte ainult, ühel hetkel jõutakse inimasustuseni, kus selgub, et varasematelgi aegadel on inimesi paralleelmaailmadesse sattunud (selleks on maailmade vahel otseteedeks nö ussiurked) – näiteks eksinud ja hulkuvad lapsed (lk 224), mis iseenesest on autorite poolt pisut lohutav visioon, et teadmata kadumaläinud võivad tegelikult teistes paralleelmaailmades õnnelikult elada, mitte et oleksid ilmtingimata surnud. Selgub midagi kummalist – nimelt toimub maailmades ränne Null-Maa poole, kaugel-kuskil on midagi ähvardavat, mille eest trollid eemale liiguvad. Ja eks peategelased kohtuvadki Sellega, mis omal moel anastab...

Nojah, aga selline kokkuvõte pole tegelikult õige kokkuvõte raamatu tegevustikust ja probleemidest, lugu on mitmeti keerulisem (ja mis peategelastega tegu või mida nad arvavad, sellest pole pea üldse juttu olnud). Võrreldes Kettamaailma viimaste raamatutega on see teos muidugi üsna huvitav, raske on leida Pratchetti tüüpilisemat sulekäiku. Hiljuti proovisin lugeda Baxteri esmaeestindust, aga ei saanud lainele, seega ei oska samuti arvata, millega domineerib Baxter siin. Õnneliku juhusena pole Varrakult tavapärast koledat kaanekujundust, mis Pratchetti eestindustega kohustuslikult kaasas käib. Tänu jumalale.

Kommentaare ei ole: