Päris julesvernelikult elurõõmsa
meeleoluga lugu lähituleviku olukorrast, kus korraga avastatakse, et
eksisteerivad Maa paralleelmaailmad ja neid on võrdlemisi lihtne
külastada – internetti on pandud juhised nö sammuri loomiseks
ning need joonised on niivõrd lihtsad, et lapsedki saavad sammurite
tegemisega hakkama (õigemini lapsed ongi esimesed sammurite
masskasutajad, ning nendega juhtunud õnnetused osutavad oludele, kus
saab sammureid ohutumalt kasutada). Vürtsiks see, et tähtis osa
masinavärgist on kartul, mis tegelikult ei ole üleüldse oluline.
Paralleelmaailmad kulgevad põhimõtteliselt minevikus – ja neid on
pealtnäha lõputu hulk (astuda on võimalik läände või itta,
selle raamatu tegelased astuvad vaid läände, kes teab, mis idas
olla võiks); astud Maalt ära ja satud samasse kohta võimalikus
paralleelmaailmas ning siit edasi võid sattuda õige kummalistesse
aegadesse, kus tasapisi on juba tektoonilised muutused jms (samas ei
satuta nt antiikaega vms – maailmades puuduvad homo sapiens sapiens
esindajad).
Asjal on ent mõned “agad” - nimelt
ei saa paralleelmaailma kaasa võtta metalli, ning nii peavad
uusasunikud olema oskustega (või tahtmisega), et taasalustada
koriluse ja põllumajandusega või siis hoopiski raua tootmisega
(mille tooteid ei saa siis järgmisse maailma kaasa võtta). Ning
lisaks mõjub paralleelmaailma astumine füüsiliselt suht
ebameeldivalt – maailmade piiri ületades valdab sind peapööritus
ja oksesoov jms. Ning ligi veerand inimestest ei saa sammurit
kasutada (kui, siis vajadusel saab sammurikasutajast kinni hoides
“kõrvale hüpata”, ent see pole muidugi see), mis tekitab peagi
pingeid Maale (või õigemini Null-Maale) jäänute poolt. Ent on
inimesi, kellele ei mõju maailmade vahel liikumine mitte kuidagi
füüsiliselt ebameeldivalt, samas seda ei julgeta seda avalikult
tunnistada.
Nojah, inimkond on muidugi üpris
rõõmus – senise oodatava ökokatastroofi asemel on käeulatuses
korraga meeletult ressursid, paralleelmaailmades ootavad puutumatud
loodused. Eks selline rändamine mõjub muudki moodi – kaob huvi
kosmoseavastuste vastu; ja üleüldse, milleks teha tüütut
palgatööd kui saab niisama ringi hulkuda, alati saab probleemide
eest põgeneda. Mõned tarkpead püüavad kulda jms kaevandada, mis
muidugi osutub kulda devalveerivaks mahhinatsiooniks. Riigid püüavad
samuti valdusi laiendada teistesse maailmadesse, iseasi, kui
jätkusuutlik see projekt lõpuks on, aga eks pingeid tekita ikka.
“Pea alati meeles, et sa pole ajas tagasi rännanud, ega ka mitte edasi. Sa oled rännanud kaugele läbi võimalikkusepuu võra, planeedil, kus dramaatilised, kuid pooljuhuslikud väljasuremised pühivad iga natukese aja tagant ära suure osa elust, jättes ruumi evolutsioonilisteks uuendusteks. Kuid igal Maal on tulemus erinev, kas siis natuke või palju...” (lk 201)
Et maailmu on esmapilgul lõputu hulk,
tekib muidugi huvi, et kui kaugele on üldse võimalik jõuda ja mis
seal ees ootab. Selleks asuvad peategelased dirižaablilaadse
õhulaevaga retkele ning üpris lühikese ajaga jõüavad nad
kiirkorras kaugele igasugusest kolonisatsioonist – ning ees ootavad
mitmesugused inimlaadsed olendid (keda nimetatakse trollideks ja
haldjateks), kes suudavad maailmade vahel vabalt liikuda ning kes on
arvatavalt minevikus vahel harva ka Null-Maad külastanud, millest
siis säilinud jälgi kõiksugu mütoloogiates jne. Väikeseks
probleemiks osutub, et pole just kerge mõista, milline suhtlemisviis
neil on – aga laulda nad armastavad! Ning muidugi loomad, mis on
kõiksugu evolutsioonide eri astmetel või nö väärastmetel
(millest pole siis nüüdisaegsel paleontoloogial aimugi).
Aga mitte ainult, ühel hetkel jõutakse
inimasustuseni, kus selgub, et varasematelgi aegadel on inimesi
paralleelmaailmadesse sattunud (selleks on maailmade vahel
otseteedeks nö ussiurked) – näiteks eksinud ja hulkuvad lapsed
(lk 224), mis iseenesest on autorite poolt pisut lohutav visioon, et
teadmata kadumaläinud võivad tegelikult teistes paralleelmaailmades
õnnelikult elada, mitte et oleksid ilmtingimata surnud. Selgub
midagi kummalist – nimelt toimub maailmades ränne Null-Maa poole,
kaugel-kuskil on midagi ähvardavat, mille eest trollid eemale
liiguvad. Ja eks peategelased kohtuvadki Sellega, mis omal moel
anastab...
Nojah, aga selline kokkuvõte pole
tegelikult õige kokkuvõte raamatu tegevustikust ja probleemidest,
lugu on mitmeti keerulisem (ja mis peategelastega tegu või mida nad
arvavad, sellest pole pea üldse juttu olnud). Võrreldes
Kettamaailma viimaste raamatutega on see teos muidugi üsna huvitav,
raske on leida Pratchetti tüüpilisemat sulekäiku. Hiljuti
proovisin lugeda Baxteri esmaeestindust, aga ei saanud lainele, seega
ei oska samuti arvata, millega domineerib Baxter siin. Õnneliku
juhusena pole Varrakult tavapärast koledat kaanekujundust, mis
Pratchetti eestindustega kohustuslikult kaasas käib. Tänu jumalale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar