Angélica Gorodischer - By the Light of the Chaste Electric Moon (Trafalgar, 2020)

 

Seekord vestab Trafalgar planeedist, mida valitsevad Tuhat Naist ja kus tal läheb äri lörri ning peab ülepeakaela pagema - peale seda, kui ta öösel ronis ühe Tuhande Naise häärberisse ning see ta avasüli alasti vastu võttis, ning nad vallatlesid ja vallatlesid (Trafalgar pole mingi mömm!) kuni Tuhande Naine ärkas justkui uimast ja avastas, et temaga vallatlenu polnudki …

Ja nüüd tekkis Trafalgaril küsimus, et kas need Tuhande Naised ongi õieti naised (need üliseksikad olendid!), ja kui on, mis siis … selle vallatlemise järg võib olla. Ja kui nad on masinad, mis kuradi elukorraldus küll sellel planeedil on?

Tekst on esitatud intiimse vestlusena ühes Rosario väikses kohvikus, kuhu tüütuid võõraid ei satu ning austusväärsed Rosario kodanikud saavad rahumeeli istuda ja muust ilmakärast eemal olla. Loo jutustaja küll ei tea, kas Trafalgar käibki teistel planeetidel äri ajamas, aga rikas ta on ning pidevalt kadunud. Loo hõng ongi selline …  retrolõunaameerikalik, rikaste kodanike väikekodanlik maailm, seda küll tugeva ulmelisega kiiksuga.

Raamatu sissejuhatuses  on nö borgeslik entsüklopeedia artikkel Trafalgar Medranost, mis siis peaks andma kenasti tausta kogu raamatule. Ja paistab, et siinne Rosario on vähe lähedasem reaalsusele kui eelmise loo Rosario, mis läkitas maailmaruumi äärele naisastronaudi.