Laisa lugejana ma armastan
dialooge. Mida löövamad ja veidramad, seda parem. Gorodischeri tekst meenutab
selles mõttes veidi hiljuti loetud Kritzeri lugu, siin antakse samuti
dialoogivormis edasi lugu, mida need rääkijad kuulnud ning siis omapoolsete
teadmiste ja hoiakutega täiendavad või moondavad jutustust – muidugi, asja teeb
segasemaks see, et üks dialoogis osalejatest peab käsiteldava loo kangelast
Trafalgarit äärmiselt ebausaldusväärseks, või noh, võltsiks inimeseks. Teine
jutustaja (eakas proua Josefina, kes edastab Trafalgarilt kuuldut) on oma
hinnangutes leebem, kuigi läbi lillede võiks aimata ka temagi mõneti kriitilist
suhtumist sellesse aristokraatlikku rändkaupmehesse.
Trafalgar on nimelt
argentiinlasest ärimees, kes müüb ehteid ja kalliskive. Ühel peol satub ta
Josefina saatjaks ning jutustab prouale oma hiljutisest reisist kuhugi India
külje all asuvasse uude riiki. Nii võttes on Trafalgar omamoodi Marco Polo, jutustades
üha fantastilisemast riigikorrast ja eluolust ning millisesse veidrasse afääri
ta seal sattus.
Nagu öeldud, lugu on esitatud
dialoogivormis, koos osalejate kommentaaridega loo kangelase asjus, mis võivad
olla õige kriitilised. Kardetavasti ma ei oska kuidagi kommenteerida loo
sügavamat mõtet, igatahes on siin mõnusalt mitteangloameerikalik
jutustamismaneer ja üleüldine atmosfäär.
Kuid nagu selgub VanderMeeride
teadusliku fantastika ülevaateantoloogia Gorodischeri tutvustusest, on see
Trafalgar autori üks meeliskujusid, kes seiklebki oma müügiretkedel … eri
planeetidel (niisiis midagi Lemi Tichy kanti?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar