Donna Kauffman „Püüa mind kinni, kui saad“, Ersen (2021)

 Mõtlesin, et lugesin siin nii suure elevusega neid „Avamere“ seksistseene, et tegeleks siis sellest aspektist võrdleva lugemisega ja võtaks mõne vähe vürtsikamat laadi romantika randa kaasa, aga ilmnes, et seksiga vürtsitatud romantika asemel rabasin uudiskirjanduse riiulist hoopis romantikaga vürtsitatud seksi (kui kaanel poolpaljast musklis meest pole, siis ei oska ju lootagi, et kohe nii mahlakas kraam) ja kui ma seda seal rannas siis lugesin tuli kohe meelde see sõprade osa, kus Joey ja Rachel parajasti korterinaabrid on ning Joey Racheli öökapikirjandust avastab…

Sissejuhatuseks kulub umbes 70 lehekülge, kus esmalt tutvustatakse lugejale meespeategelast, tolle isa ja nende keerulisi suhted, perekonna päritolu ning pärimisüllatusena välja ilmunud salajast investeeringut  Šotimaal; ja teiseks muidugi ka peategelannat, kelle liini alustab värvikas stseen isikliku küljesoojendaja ja parima sõbranna siivututele harrastustele pealesattumisega. Kui ma arvasin, et see on lembekirjandus seksivürtsiga, siis küll imestasin pisut stseeni otsese kirjelduse peale, aga arvasin, et asi on ikka ainult puhtalt peategelanna emotsionaalse haavatavuse huvides. Edaspidi, muidugi, kui üsnagi ebamugav ja mõnevõrra eluohtlik olukord väljavaatega keset pakast ja lumetormi autos ööbida nagu iseenesest raskestitaltsutatavaks (ent ontlikult turvasekslikuks) vastastikuseks erutusseisundiks kujuneb, sai see seksi ja romantika vahekord (noh, pun intended, loomulikult) juba üsna ilmseks.

Mingeid võrdlevaid tähelepanekuid muidugi niimoodi väga teha ei sobi, aga sellegipoolest on selge, et kui „Avameres“ seisnes kuum seks ikkagi oskuslikes daamides, kes muudku väikemeest uuele elule turgutasid, siis „Püüa mind kinni, kui saad“ alustab tavaliselt ikka korra või paariga, kus esmalt daam galantselt „üle ääre“ (raamatu sõnastus) aidatakse džentelmeni võtmekehaosa astub mängu enamasti kõige viimaks, kui see eriti lõplikult üles kruvitud ja võimekas on. Mis raamatu žanri arvestades muidugi ka igati loogiline on. Sarnasusena võib välja tuua jällegist erakordse loomupärase osavuse seksuaalse erutuse küsimusis, mida ühes raamatus kõik need võluvad daamid üksteise järel demonstreerisid ja millega siin raamatus esineb muskliline ja päevitunud akadeemikust antropoloog, kelle eksootilisusele keerab veel vinti peale suguharupealiku neitsilike tütarde punutud krokodillihammastest kaelaehe. Mitte, et muidugi punajuukseline šoti neidis kah osav ei oleks, aga see pole peamine point.

Mis romantilist vürtsi puudutab, siis loomulikult ei ole tegemist mingisuguse tavalise seksiga, vaid asjasse puutub ka mõlema osapoole klannide vahelised suhted ja aastasadade taha läbipõimitud saatused, mistap pole ka midagi parata, et need leheküljed, mil nad üksteisest käsi eemal jaksavad hoida on harvad ja loetud ning igasugused kulminatsioonid tähtedele lennutavad – kui ikka saatuse salapärane jõud mängus on, siis lihtinimene selle vastu ei saa!

Ka loo käigus tuleb natuke vanu häid klassikalisi nippe rakendada – esiteks peab daami otsustav käitumine illustreerima tema põhimõttekindlust ja tunnete sügavust, teiseks peab olema ajutist vaenu ja umbusku külvav arusaamatus, mis aitab näidata vastastikuste tunnete saatuslikku paratamatust, sest isegi kõige selle juures ei suudeta käsi eemal hoida.

Raamatu lõpus toimus aga midagi sarnast sellele, mis romantilisegi kirjanduse lõpus sageli toimub. Nimelt tihti ilmub lõpuks neid paarikesi välja rohkemgi ja kui on tegemist romantikaga, siis kipuvad kõik kõrvaltegelasedki sellele kaasa elama või ise parajasti jube romantilised olema, sest kogu raamatu teema on selline. Noh, siis lõpus on sarnane õhkkond, aga romantika on muidugi jällegist pigem seal vürtsi osas… Mis loomulikult, ärge saage valesti aru, on igati žanrikohane.

Noja põhimõtteliselt võib raamatu muidugi kokku võtta ka lausega – mees saab ootamatu päranduse sõidab Šotimaale, leiab oma elu armastuse ja seksib. Korduvalt. Või siis lausega – naise elukaaslane petab teda, aga pole hullu, sest kohe saabub isiklikust seksijumalast elu armastus ja kui selle asjaga juba korras, küll siis kõik muugi laheneb.

Rannas ei suutnud kuidagi ära otsustada, et kas talvine Šotimaa tekitab kuuma liivaga meeldivalt jahutava kontrasti või siis kas ikka võib jahutavaks lugeda raamatut, kus kireleegi müstiline lõõm isegi lumetormid teisejärguliseks taandab.

Kuidas mees oma suure keha ilma tõsiste vigastusteta nii väikese auto tagaistmele vinnata suutis, polnud Maural aimugi. Kuid ta ei hoolinud sellest, vähemalt mitte praegu. Mees nihutas ennast nii, et jäi istme keskele, ja tõmbas naise üle enda nii, et too jäi kaksiratsa talle sülle istuma. Sviitrid naise käest olid kukkunud jumal teab kuhu. Kõik, mis naine teadis, oli, et kaks suurt sooja kätt hoidsid tal pihast kinni, ja ta ise oli silmitsi piinlikult küllusliku, laia lihaselise rinna ja õlgade einelauaga. Tema ainus dilemma oli, kas rünnata esimesena või lasta mehel kursile tüürida.

Kui vaid kõik muud dilemmad ta elus oleksid sama kerged. „Sul on kõige hurmavam nahk,“ ütles mees, võttes otsustamise naise käest, liigutades enda omi nii, et pöidlad liuglesid ta ülakeha keskele.

„Mul on hea meel, et sa nii arvad,“ suutis naine öelda, ohates vaikselt, kui mehe käed peatusid ta rindade all. „Need anti mulle paketiga kaasa, nii et ma ei saa seda au endale võtta.“ Jeesus ja Maarja, need käed olid soojad ja laiad, sõrmed pikad ja tugevad. Nibud peaaegu valutasid juba, ihates mehe puudutusi. Mehe süles istudes oli talle üsna selge, et neid mõlemat painas iha. Tavaliselt vajas ta otsest stimuleerimist, kuid ta oli üsna kindel, et on orgasmist õrna puudutuse kaugusel. Siiski pidi ta end vägisi vaos hoidma, et mitte põgusa puusaliigutusega sellest teadlikuks saada. (lk 98-99)