Antoloogia seniloetud tekstidest mõneti erinev lugu: kui eelmised lood olid kindlalt nõukogude ajaga seotud, siis see jutt on rohkem rahvusromantilises laadis lugu kaevukaevajast ja tema elukäigust.
On üks rahvakilluke, kus mehed teevad traditsiooniliselt kaevukaevamise tööd. Sellises kandis kahtlemata ülivajalik töö, aga ega sellest liigset tänu ega õnne leia. Ka peategelane Ensep jõuab viimaks selle töö peale ja saab õige hinnatuks tegijaks, kes võib endale töid valida, mistõttu tekitab ta kohalikes kadedust. Kuniks tuleb veel kõvem tegija ning Ensepi tellimused kuivavad kokku. Kuniks saab ta võimaluse teha kaev eriti kivisele platoole - seda arvatavalt kõige sügavamale senistest kaevudest, vähemalt kahesaja sammu sügavusele! Ja tõepoolest, ta aimas õieti, et valitud koha peaks kuskil sügavustest voolama maa-alune jõgi. Ja ta kaevab ja kaevab ja leiab oma kaevukaevaja otsa. Aga tõepoolest, seal on jõgi.
Ses suhtes nö rahvusromantiline tekst, et kiita saavad nii kasahhi mehed kui naised, elavad teised kui kungla rahvas, ikka austusväärsed džigitid ja salapärased kaunitarid. Kirjeldatud aeg võiks olla enamvähem keskajast 19. sajandini, ja eks siit kuule kõiksugu rahvalikke tarkusi, mis võiks olla ajatud.
“Inimese hing on nagu vana kruus kerjuse käes, kes seisab karavanitee ääres, mida mööda sagivad edasi-tagasi inimesed. Peaaegu igaüks viskab midagi kruusi. Nii on ka hingega - kes tilgutab mürki, kes mett. Paljast mürgist oleks inimene ammu otsa saanud, aga selle najal elu püsibki, see teebki ta magusaks, et pole-pole - ja äkki pillab ihnur-saatus talle tilga mett. Sellepärast ei annagi inimene alla, et ta aina millegi poole püüdleb, millessegi usub, eneses petlikke lootusi kannab.” (lk 53-54)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar