Elo Viiding „Mina kõnelen kirjandusest“. Tuum (2020).

Kogumik, millest leiab raamatuarvustusi, kõne, kirjandusfestivali ülevaate ja teisi kirjanduse ja kirjutamise, luuletuse ja luuletajaks olemisega seotud mõtteid aastatest 2009-2019. Eks alati on hea lugeda, kui inimesed räägivad kirjandusest ja lugemisest ja kirjutamisest, eriti veel, kui sealjuures palju igasuguseid mõtteid on tekkinud. Ja kuna need mõtted ja kõnelemised on siin pealkirjaga kokkuklappivalt pigem sellised läbi enese, läbi autori kui luuletaja ja lugeja, kirjutatud, siis jääb ka selline tunne, nagu oleks Elo Viidinguga kuskil unemaailmas korraks kokku saanud.

Kirjutab ta siin muude asjade hulgas, sellest, mida peab lastekirjanduse juures oluliseks – ikka klassikaliste (mitte kaasajastatud) muinasjuttude vabastavat õudust ja tõsiste teemade, pimedate hirmude kohalolu, mitte turvalist ja ilusat mulli. „Bullerby lapsi“ Viiding juba lapsena ei hinnanud, sest seal polnud neid tumedaid toone ja raskeid noote, mis oleks olnud päris … või midagi seesugust. Ning lastekirjandusest luule juurde tulles – ka siin on tema jaoks oluline „tundlik sotsiaalne närv“ ja ebamugavate, suisa talumatute tõdede esiletoomine.

Raamatutest tulevad jutuks Lena Krohni „Matemaatilistest olenditest“, Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“, Villem Valme „Öömüük aknast“ ja siis Rita Dahli toimetatud „Kyltymätön uuni. Naiskirjailijat ja sensuuri“; luuletajatest veel Juhan Viiding (jah, ma pidin guugeldama, et Elo Viiding ongi luuletajast luuletaja tütar) ja Pentti Saarikoski. Mõnda neist raamatutest ja autoritest olen ise lugenud, mõnda pole, mõnest olen kuulnud – nagu ikka. Kusjuures, tollest Kevini raamatust oli mulle jäänud mulje, et peaküsimus seisneb psühhopaatses lapses, kuid siinsest mõtisklusest ilmnes, et suur küsimus seisneb hoopis emaarmastuses, selle kohustuslikkuses ja vastutuses ning süüdiolekus, kui sellega ei ole kõik nii nagu ühiskondlikud ootused ette näevad. Soomekeelne raamat naiskirjanikest ja tsensuurist on jällegi kogumik erinevate maade naiskirjanike esseedest ja loomingukatketest. Need erinevad maad on siis sellised, kus naissoost isiku võimalused end loova inimesena teostada on pehmelt öeldes kesised ja visa vastuvoolu ujumist ja ohtude trotsimist nõudvad, aga seda muidugi peab kuskilt Soomest hankima, kui lugeda tahta …

Juhan Viidingu ja eitamise jutt oli ka huvitav, kuigi, muidugi teataval määral abstraktne, kui ma nüüd õigesti aru sain, siis olen kahe käega samuti poolt ja eituse usku – või siis õigemini selle usku, et eitus ja jaatus käivad valdavalt käsikäes, nagu yin-yang ja Valga-Valka ja kõik on suhteline ja teate isegi…

Viimaks räägib Elo Viiding veel oma keelest ja oma luuletamisest.

Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi- ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö tavaloogikasse. Hea luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese juhatada tema enda juurde – et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni. 

(lk viimane)