Kogumik, millest leiab raamatuarvustusi, kõne, kirjandusfestivali ülevaate ja
teisi kirjanduse ja kirjutamise, luuletuse ja luuletajaks olemisega seotud
mõtteid aastatest 2009-2019. Eks alati on hea lugeda, kui inimesed räägivad
kirjandusest ja lugemisest ja kirjutamisest, eriti veel, kui sealjuures palju
igasuguseid mõtteid on tekkinud. Ja kuna need mõtted ja kõnelemised on siin
pealkirjaga kokkuklappivalt pigem sellised läbi enese, läbi autori kui
luuletaja ja lugeja, kirjutatud, siis jääb ka selline tunne, nagu oleks Elo
Viidinguga kuskil unemaailmas korraks kokku saanud.
Kirjutab ta siin muude asjade hulgas, sellest, mida peab lastekirjanduse juures
oluliseks – ikka klassikaliste (mitte kaasajastatud) muinasjuttude vabastavat
õudust ja tõsiste teemade, pimedate hirmude kohalolu, mitte turvalist ja ilusat
mulli. „Bullerby lapsi“ Viiding juba lapsena ei hinnanud, sest seal polnud neid
tumedaid toone ja raskeid noote, mis oleks olnud päris … või midagi seesugust.
Ning lastekirjandusest luule juurde tulles – ka siin on tema jaoks oluline
„tundlik sotsiaalne närv“ ja ebamugavate, suisa talumatute tõdede esiletoomine.
Raamatutest tulevad jutuks Lena Krohni „Matemaatilistest olenditest“, Lionel
Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased
märkmed“, Villem Valme „Öömüük aknast“ ja siis Rita Dahli toimetatud „Kyltymätön
uuni. Naiskirjailijat ja sensuuri“; luuletajatest veel Juhan Viiding (jah, ma
pidin guugeldama, et Elo Viiding ongi luuletajast luuletaja tütar) ja Pentti
Saarikoski. Mõnda neist raamatutest ja autoritest olen ise lugenud, mõnda pole,
mõnest olen kuulnud – nagu ikka. Kusjuures, tollest Kevini raamatust oli mulle
jäänud mulje, et peaküsimus seisneb psühhopaatses lapses, kuid siinsest
mõtisklusest ilmnes, et suur küsimus seisneb hoopis emaarmastuses, selle
kohustuslikkuses ja vastutuses ning süüdiolekus, kui sellega ei ole kõik nii
nagu ühiskondlikud ootused ette näevad. Soomekeelne raamat naiskirjanikest ja
tsensuurist on jällegi kogumik erinevate maade naiskirjanike esseedest ja
loomingukatketest. Need erinevad maad on siis sellised, kus naissoost isiku
võimalused end loova inimesena teostada on pehmelt öeldes kesised ja visa
vastuvoolu ujumist ja ohtude trotsimist nõudvad, aga seda muidugi peab kuskilt
Soomest hankima, kui lugeda tahta …
Juhan Viidingu ja eitamise jutt oli ka huvitav, kuigi, muidugi teataval määral
abstraktne, kui ma nüüd õigesti aru sain, siis olen kahe käega samuti poolt ja
eituse usku – või siis õigemini selle usku, et eitus ja jaatus käivad valdavalt
käsikäes, nagu yin-yang ja Valga-Valka ja kõik on suhteline ja teate isegi…
Viimaks räägib Elo Viiding veel oma keelest ja oma luuletamisest.
Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi- ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö tavaloogikasse. Hea luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese juhatada tema enda juurde – et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni.
(lk viimane)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar