Menon on üks neist kolmest autorist, kellelt olen enne seda antoloogiat midagigi lugenud ning kaasaegse autorina on ka tavapärasest enam nö äratundmisrõõmu.
Aga lugu on 2090. aasta Mumbaist, kus fekaalide kollektor satub enda piiratud intellekti lõksu ning seetõttu ujutab suurlinna fekaalidega üle. Nimelt jõuti juba 2030. aastal järeldusele, et iga turvaküsimustega tegelev tehisintellekt peab mõistma, mis on nali ja seda ohust eraldama. Nii teevad muuhulgas kõik kollektorid endale igas minutis kolm sekundit matemaatilist huumorit … kuni satuvad Gödeli miskile probleemile, mis mõjub kui arvutiviirus ning kollektorid lõpetavad korrapärase töö. Ning fekaalid on linnakeskkonnas ühtviisi tülikad nii minevikus, olevikus kui tulevikus.
Tulevik, tulevik, tulevik. Pole just positiivne utoopia, pigem siis edasiarendus nüüdismaailmast, mis küll pole kliimasoojenemise tõttu hävinemas, küll aga on vägagi olulised kõiksugu religioossed küsimused ning seda ka kanalisatsioonisüsteemi puhul. Ühegi religiooni tundeid ei saa riivata! Niiet … vähe sünge tulevikunägemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar