Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.
Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.
Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar