Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“

„Siis tooge ämbrid!“

Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.

Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.

Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.

Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.

Laev võttis kursi vesti.

Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96)