09 september, 2021

Robert Jordan „Lord of Chaos“. Tor (1995), WoT 6

Esimene peatükk, nagu ikka, seab vähehaaval üles mängulauda ja eks siis selle ülesseade tähe all hakkavadki asjad kulgema. Kui nii võtta, siis ega iga liini peale eraldi nii suurt lehekülgede mahtu kokku tulegi, aga neid liine on ju hulgi (ja loomulikult on kõik seotud ja põimitud ja lisaks veel eelnevate ja järgnevate osadega ka nii, et pea hakkab valutama, kui katsuda ära kirjeldada).

Mängulaual on siis:
- Opositsioonis olevate Aes Sedaide laagris on jätkuvalt õhus Nynaeve oma uudse ravioskuse ja kolm läbipõletatud võluvõimega tegelast. Teisalt on peategelastel vangistatud ja ära peidetud üks oma suurpaha, kellelt ammuunustatud kunste ja teadmisi kaevandada, aga eks ole seegi situatsioon üks luuavars, millest ei saa mingit laadi pauk tulemata jääda.
- Liikvele lähevad Aes Sedaide delegatsioonid – Opositsiooni seltskonnaga läheb boonusena kaasa Min, Elaida nime all esineva kambaga seltsib aga hoopis kirjum kaaskond, alates pahadest aielitest ning lõpetades Andori printsi Gawyni ja tolle juhtimise all olevate noorte mõõgameestega. Sihtmärk on loomulikult Rand.
- Perringi võtab, või siis valmistub võtma, oma mõnusalt sisse seatud häärberist suunda Randile, tundes ta’vereni kutset seitsme maa ja mere taha. Sellest võib oletada, et küllap need erinevad liikvele minevad jõud kusagil ja kuidagi kulmineeruma peavad.
- Taustal ka pilk pahalaste tegemistele ning Pimeduse Isanda valdustele, mitmed põhipahad askeldavad siin ja seal ning toimub ka mõningaid imelisi elluäratamisi uute nimedega (tuleb välja, et pimeduse isand, näe, pakubki igavest elu, vähemalt seni, kuni see talle sobib).
- kõrvalliinina kappab edasi põgenev Andori kuninganna Morgase oma paari ustava kaaslasega, takerdub Valgemantlite ordu haardesse ning kaudselt mõjutab see (kogu Valgemantlite ordu ja selle ülemjuhataja saatust mitmeid osi hiljem).
- Rand, kes on lõplikult omandanud ühest ruumipunktist teise viivate väravate meisterdamise kunsti, viib ellu eelmise osa lõpus väljakuulutatu – amnestia kõigile meesvõlujatele, mis on tõepoolest loogiline, sest kui Draakon ise meesvõluda võib, siis kuidas saaks ta lubada teiste endasarnaste jahtimist, parem neid ikka kuidagi ära kasutada – ja vaja neid läheb juba üsna varsti. Lavale hakkavadki nüüd astuma erinevad meesvõlurid lisaks varem figureerinud suurpahadele, alustades Mazrim Taimi nimelise legendaarse valedraakoniga, keda, kui kurikuulsat tagaaetavat on juba eelmisteski osades taustal siin seal möödaminnes mainitud. Noh, nagu ikka fantaasiavärgiga – kui alguses mainitakse keskit kuulsat või miskit legendaarset, siis ei tea küll, keda või mida kõike sinisilmne kangelane laias maailmas lõpuks kohtama hakkab! Ja Mazrim Taimi juhtimise all, hakatakse kokku värbama meesvõlujate nn Musta Torni. Ometigi on tollele tornile aluse panemine, nagu oli ka Cairhieni teaduste akadeemia käivitamine või siis Randi katsed hallata korraga Cairhieni, Teari ja Andorit, ning mis peamine – rünnata Illiani, suures plaanis ka lihtsalt kõrvalpõiked, sest Randi põhiline teekond on ju tee eneses ja selles vallas kipuvad asjad enne lõpus saabuvat selginemist ja helgenemist pigem läbi üha süveneva Sünklaane kulgema. Kusjuures huvitav on see, et ma esimesest lugemiskorrast mäletasin, et Randi rängad katsumused vaenulike ja tumedate Aes Sedaide käes kestsid umbes pool raamatut, aga tegelikult on seda pigem mõned kümned leheküljed lõpupoole. Ehk siis kompliment Jordanile, et piinarikas olukord sai piisava mõjususega edasi antud?
- Mat alustab oma teekonda salamissioonil Illiani vastu koos eelmises osas kokku korjatud sõjasalgaga. Muuhulgas vaevab teda, et kes see Daughter of the nine moons ehk siis 9 kuu tütar, kes ta tulevane peaks olema, siis ikka on, ning kõrvalpõikena hangib endale rüblikust poisi nimega Olver hoolealuseks, sest aega selle naisega, võib alustada ka lapsest. Mitte, et Mat peret luua tahaks või üldse mingit vastutust, muidugi. Olveriga mängitakse muuhulgas ka Madude ja Rebaste nimelist lauamängu, mida on reeglite järgi võimatu võita, aga Olver ikka loodab … ja ega muidugi ei ole see lastemängki tegelikult maailma kosmoloogiast lahus. Ja kui Mat siis oma missiooni alustades rõõmsalt vilistab, et lõpuks ometi läheb kõik nagu plaanitud, siis … siis muidugi võib üsna kindel olla, et jõutakse hoopis kuhugi mujale, ehk siis Mati saatuse poole ja ühtlasi Nynaeve’i missiooni abistama.
- Veel on ilmaga midagi valesti. Suvi ei taha ega taha lõppeda. Nynaeve tunneb, et torm on tulemas, aga selges taevas pole pilveraasugi. Unenäomaailm vihjab, et kusagil on olemas üks ter’angreal, mille abil võiks ilma korda saada ja loomulikult saab sellest alguse järgmine otsingretk, mis lõpule jõuab küll alles järgmises osas. Ah, ja … Nynaeve’l, kes suudab võluväge kasutada ainult vihaleaetuna, on jõudnud kätte aeg katsuda oma blokeeringust üle saada, ainult, et mis ei õnnestu see ei õnnestu.
- Egwene’i õpiaeg aielite juures saab läbi, ees seisab katse päästa aes sedaidest, mis päästa annab. Viimased aga muidugi ussitavad üksteise võidu ja kõiki neid kordi, kus jälle kedagi potte-panne pesema saadetakse või muidu pilguga paika pannakse ja muud säärast ei jõua kokku lugeda.
- Välja ilmuvad ka kummaliselt käituvad mererahva esindajad, kes kõik hoolega Randi otsivad, aga on tollel siis (asjaolusid arvestades!) aega kohe nendega tegeleda … lähemalt järgmistes osades!

Pealkirjast … ehk viitab see kõige rohkem Randi meeleseisundile, sest pole miskit parata, kuigi karmid katsumused õpetavad ka üht-teist oma sisemise häälega toime tulemise või sellega leppimise kohta, siis suuresti ikkagi süveneb usaldamatus, reedetusse tunne, hirm kellegi vastu kiindumust või nõrkust näidata ja vajadus katsuda üha kalgim olla, et igasugu koledad juhtumused ja süümepiinad liiga ei teeks.

Lõpus on sedapuhku igatahes ka suisa otsustav lahing, kus toimub Randi vabastamine, Perrin jõuab õigel hetkel appi, head ja pahad aielid võitlevad vastavatel pooltel, ning Randi kogutud meesvõlujaid kasutatakse esmakordselt arvestatava sõjalise jõuna ning Aes Sedaid, olenemata leerist, pannakse põlvili, mis ju teatavas mõttes on jällegi rahuldustpakkuv, sest no tõesti – sellel seltskonnal ei saa kõikvõimalikust ülbitsemisest ja intriigide punumisest kõrini ka mitte iial. Millegipärast häirib see oluliselt rohkem kui igasuguste aadlike sehkendamine, ehk seepärast, et no nad teoorias võiksid ju olla oma võluvõime ja pika eluea ja hulga teadmistega kuidagi ka vaimselt kõrgemal või nii, aganoh, looda sa … võib-olla kunagi vanadel headel aegadel, kui saidin veel tahmast puhas oli ja rohi rohelisem ja puud kõndisid ja nii edasi…

Järgmisse osasse jääb siit ripakile veel paljude muude ripakil asjade seas mererahvaga tegelemine, Nynaeve’i ja Elayney missioon ilmaparandamise osas, Egwenei suur töö, mis kestab põhimõtteliselt kuni raamatu lõpuni, Matil on vaja oma saatusega kohtuda, aga enne seda veel üks vahepala, ja nii edasi ja nii edasi.

4 kommentaari:

  1. jummel kui hea järjejutt, varsti peaks kellelegi pöialt hoidma hakkama...

    kuidas see sarjatreiler tundub?
    https://www.tor.com/2021/09/02/amazons-the-wheel-of-time-trailer-is-here

    VastaKustuta
  2. Vali oma lemmik varakult välja - risk panustada loo edenedes hinge heitvale peategelasele on oluliselt väiksem kui "Jää ja tule laulus"!

    Sarjatreileriga on nõnda, et mu ootused sarjale on suht olematud nii ehk naa. Esialgu ei saa öelda, et see visuaal just erilist vaimustust tekitaks, aga on ootuspäraselt limpsitud ja dramatiseeritud, eks see ole paratamatu (minu käest nad ju ei küsinud, et kuidas mina neid asju vaimusilmas ette olen kujutanud ja kuidas seega "õige" oleks), kui sarja vaadata, siis harjub sellega ruttu ja lõpuks loeb ikka kuidas ja mida lugu ja dialoogid jne lõpuks välja kannavad ja edasi annavad. Kõige enam huvitab mind, kas on suudetud üle kanda, midagi ehedat ja omanäolist või varjutab eesmärk toota järgmine "Troonide mäng" kogu produktsiooni. Peategelased juba tehti vanemaks kui raamatus, et poleks võetav kui "young adult", aga samas on see noorukieast täiskasvanuliku vastutuse maailma jõudmine üks oluline tuum raamatusarjal tervikuna. Teisalt muidugi, tänapäeva maailmas toimubki nii mõneski mõttes täiskasvanuks saamine üha hiljem, seega ei pea see seda liini tingimata ära kaotama...

    Aga mis siin ikka heietada, ega treiler selle kohta ju miskit tegelikult ei ütle peale ühe dramaatilise pool-vabatahtliku vettehüppe, mis meenutab suvist uudist purjus kaasmaalasest, kes ilmselgelt teadis, kus kivid on ja Jägala joast alla karates kriimugi ei saanud, aga kas see hüpe just kedagi täiskasvanulikumaks tegi ...

    VastaKustuta
  3. Aga tegelikult huvitab mind hoopis väga, kuidas sulle, kes sa sarja lugenud pole, see treiler tundus?

    VastaKustuta
  4. Treiler oli vähe selline kassahiti laadis toode, millest jäi mulje, et palju draamat ja ka väheke madinat.
    Eks selline ... vähe liialt stiilne maailm või nii.

    VastaKustuta