Rudolf Rimmel - Usutunnistus (1990)

 

Rimmeli siia raamatusse kogutud mõtteluule on kahtlemata oma ajastu nägu (alapealkirjas on märgitud kirjutamisaastateks 1984-1987), ning tollane isamaalisus nõukogude aja tingimustes on vast midagi muud kui praegune eri vormides rahvuslikkus. Ja eks sugudevahelised suhted on pigem loetavad 20. sajandi lugejale kui selle aastatuhande normaalsele inimesele. Ja kui palju paatost on siin surmaga seotud, see on omal moel päris muserdav.

Aga on ka ajatumaid mõtteluuletusi, mille üle võiks praegugi natukene mõelda või nii.

“Kui ükski sind ei armasta, on sinu elu kurb.

Kui sa ei suuda armastada, on see sinu surm.”

(40)

“Kord tuleb aeg, kui mõtte kaotab seadus.

Ta tuleb siis, kui seaduseks saab headus.”

(75)

“Juht armastas kõike nii siiralt, läbi enda.

Ta armastas ka rahvast nagu lollakat venda.”

(78)

“Kant ütles umbes nii: kui tead, siis julge.

Elus on see umbes nii: kas tead, ei julge.”

(102)

“On kõik me inimlikud pahed surematud,

sest laste kaela nuhtleme kõik patud.”

(107)

“Sa tead, mida tahad. Sa tahad, mida tead.

Kuid miski on tähtsam. See, mida sa pead.”

(109)

“Kõik räägivad seksist, seks ikka on lummaks.

Ega nad räägiks, aga seks lõi nad tummaks.”

(134)

“Roomab läbi elu kraaviharu

ilkujate kääbussuguharu.”

(149)

“Kõik on hästi. Kõik on hästi. Kõik on hästi.

Kõik on hästi. Kõik on hästi. Kõik on. Kästi.”

(154)

“Iga inimese hingemetsas luusib ise loom.

Ja taltsutatud loom on inimese iseloom.”

(186)