12 september, 2021

Sue Monk Kidd: Mesilaste salajane elu

 

Raamat, mida ma usun. 
Keegi kunagi ütles, et Erik Tohvri kirjutab elust. Ma olen üht tema raamatut tirvinud ja see oli säärane elu, millega minul mingit tegemist ei ole.
Aga selle raamatu eluga on. 
Tegu on ometi raamatuga elust!
Ameerikas, Carolina osariigis,20. sajandi kuuekümnendatel.  Tüdruk (vanus: 14, nahavärv: valge, sotsiaalne seisund: vilets) põgeneb ära oma vägivaldse isa juurest. Suundub kohta, millest ta teab ainult nime. Kunagi tema ema (surnud, laps ilmselt ise tappis ta 4-aastasena, sest USA ja kapis vedelevad relvad) pani selle kohanime kirja pildi tagaküljele ning kui juba põgenemiseks läks, võis samahästi ka sinna pageda.
Lisaks vabastab peategelanna täiesti edevalt vangist neile majapidamises abiks käinud emanda, kes läks end valijana registreerima (viimaks said ka värvilised kodanikuõigused!), teel tekkisid komplikatsioonid - ja nad põgenevad koos.
 
See raamat ei solva mu intelligentsi ja ma ei saa traumat ideest "nii lollid inimesed ongi", otse vastupidi. 
Kõik on, nagu nad on, see ei tähenda, et keegi on VALESTI.

Olgu, on paar eredat rassistist tegelast (tegelikult olid rassistlikud muidugi üpris kõik tegelased, ent säärasel leebel moel, nagu tollal isegi psühholoogiateadlased šovinistid olid), kes on üleni juhmid, aga nad ei ole üldse olulised. Muidu aga: isegi kui tegelased on pimetähnidega; et on mingid asjad, mida nad keelduvad nägemast, on nad  ülejäänud asjus terased. 
On alati hea põhjus, miks just nemad just nende kohtade peal selgelt nägemast keelduvad. 

Enamik raamatust on niisiis peategelanna põgenenud ja kenade inimeste juures viibimas. Kuidas nemad elavad, kes nad on, mismoodi maailm selle nurga alt paistab, oli raamatu peamine sisu. Nood kenad inimesed olid tegelikult peategelase emaga ka seotud, aga vot selle väljauurimiseks läheb tal küll pea terve raamat aega. 
Võibolla meeldib teos mulle natuke ekstra sellepärast, et siin on olemas üks elutark "tal on alati õigus, ta on üleni hea ja hell"-tegelane. Nagu jõuluvana või naiivkristlaste jumal või püha Maarja. 
Võibolla ei ole selliseid inimesi tegelikult olemas ja see on raamatu usutavust alla toov faktor. Aga mis parata - inimesed üldiselt tahavad uskuda, et keegi säärane on ja no - mu jaoks teeb see lugemise helgemaks. Äratab usaldust nii raamatumaailma kui pärismaailma osas.
Head ja targad on kusagil!
   
Keelekasutus on korraga täpne ja poeetiline ning mulle väga meeldisid rea- või paari pikkused vahepealad teemal "oleksin tahtnud minna kuju sisse maailma eest peitu, üleni kaitsutud ja trööstitud" või "maa toetas neid nagu ema - kindel, vankumatu alati olemas".  
Veel üks pisiasi. 
Jutu sees mainitakse meile nii tuttavaid, nii omaseid mustanahalisi muusikuid, kelle eksistents ja muusika esinevad kontekstis, kus pool linna on häritud, kuidas "ja ta tuleb oma värvilise naisega siia?!" 
Nagu - juba siis oli olemas Nat King Cole ja The Supremes, see on meie jaoks normaalne aeg normaalsete inimestega, mitte mingi orjanduslik värk - aga seal, sügavas Carolina osariigis, ei olnud rassivärk üldse selge ja kerge. 
Nii on lihtsam aru saada, kuidas see ikka veel seal selge ja kerge pole. 
(Miks see ikka veel siin selge ja kerge pole, jääb mulle vähemalt küll segaseks.)

Raamat kulgeb, kulgeb, on valusaid ja raskeid asju, on kergeid ja rõõmsaid asju, on leina ja kasvamist - ning "Mesilaste salajase elu" päris lõpp on samuti hea, hästi tehtud. Mitte et lugu sureb tasapisi välja, vaid iga rida on tähtis, kõik loeb!

Mina omalt poolt tänan ja rõõmustan, et mul see lugemiskogemus oli. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar