Tekst tekitab segadust - see kas on viimase vaatuseni kirjutatud kongeniaalselt loo ideega või siis … loo idee on pea lõpuni igati värskendav, aga kirjutaja oskused pole veel kõige kõrgemal tasemel. Et lõpp läheb pigem anekdootlikuks veiderdamiseks, siis pigem pakuks teist varianti - huvitav ja omapärane maailma idee, aga selle täielikust ärakasutamisest jääb veel oskustest puudu.
Sest noh, olend, kelle läbi me seda veidrat apokalüptilist maailma kogeme … no see on omapärane ning ei tulegi pähe, kas viimastel aastatel on paberil peal ilmunud eesti ulmes midagi nii eripäraselt Võõrast käsitletud (eks “Saladusliku tsaari” tekstidel on oma eripärad). Teksti võiks vast määratleda kui science fantasy (teaduslik fantaasia?) - maailm oleks justkui umbfantaasiast pärit, aga kui koorealune selgub, siis on seal korraga täis kõiksugu biomehhanisme ja võõrastusi; äkitselt on see postapokalüptiline.
Aga jah, loo lõpp on sellise maailmaloome järel küll pettumuseks, see viimane vaatus võiks vaat et olemata olla ning tekst olekski mõjusam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar