Beljanini senine lugemiskogemus on vähe pendeldanud, praegune vajub rohkem “Musta missa” kanti, muinasjutu-venelastel tuleb taas rinda pista eurooplastega, kirsiks tordil on ukraina kasakad ja juudid (kellega seoses läheb mõnigi nali õige piinlikuks).
Talvises Lukoškinos tuleb tsaari miilitsal siis kokku puutuda õige mitme probleemiga. Ivašov on talves igavlevatele kohalikele selgeks õpetanud jäähoki, mis neis kohe tohutut hasarti tekitab. Ainult et … kui tsaar paneb välja karika, mis peaks võitjatele minema, varastatakse see tsaari eluruumidest ära. Väga piinlik, kui kõik kohalesõitnud välismaalased sellest kuuleksid ja hiljem kodumaal ette kannaksid, milline korralagedus seal valitseb.
Välismaalt on nimelt saabunud oma tosin saatkonda, kuna tsaar Gorohh on viimaks otsustanud abielluda. Toimub omamoodi tõsieluseriaal, et kes võidaks Gorohhi südame (ja saaks õigeusklike tsaarinnaks). Gorohh pole teadagi naistevõlude suhtes ükskõikne, ainult et … järgemööda vajuvad tema intiimruume külastavad naised varjusurma, ning nende juurest leitakse mürgitatud õun. Kohalik salateenistus peidab printsesside kehad keldrisse, sest kuidagi ei saa jälile, kuidas oleks võimalik neidusid elustada. Sest tegu pole kohaliku nõidusega!
Koos teiste välismaalastega on saabunud vennalike kasakate saatkond, et tugevdada sõprus- ja majandussidemeid tsaaririigiga (mis siis varustab kasakaid relvadega, et need hoiaksid puhvertsooni). Kuid kaasavõetud hetmani hinnaline kingitus varastatakse ja selleta pole küll mõtet tsaari ette ilmuda (rääkimata kodumaale naasmisest).
Ja kõike seda peab lahendama Ivašov oma miilitsajaoskonnaga. Rinda tuleb pista eri kommete ja nõidustega, mis võib tabada muidu igati normaalseid Lukoškino kodanikke, lisaks muidugi pöörast kirge äratav jäähoki tšempionaat. Tegevust leiavad ka Külmavana ja Küürselg-Sälg.
““Vaadake, õigeusklikud, miilits kappab taevas!” All imetles mind siiralt rahvas, pead kuklas ja mütse kinni hoides. “Meie Nikita Ivanovitš on mõõtmatult vapper mees! Mina poleks küll niimoodi kihutada julgenud, mul on üksainus pea ja ajud on selle sees kah olemas …”
Vaat nii või umbes nii tervitati mind linna eri nurkades. Tervitustele vastata ma ei jõudnud, aga emand suksuke lõbutses kõigest väest, sõidutades mind joovastunult siia-sinna.
“I-ni-me-se-ed! Mis suur ime on pilvedesse ilmunud - kas tõesti Püha Jüri ise valgel ratsul luurab, lohet otsib! Ain’t mispärast ta sedasi kaeblikult vigiseb, ei saa aru …” (lk 202)
Kui muidugi on väljamaalastega tegu, läheb autori huumor selliseks … suurvenelikuks (veel hullem, üks printsess on koguni Etioopiast). Ja no muidugi see juuditeema ja nende (siin küll heatahtlikult esitatud) keskaja klišeede kohaselt (jajah, ukrainlased ja pogrommid, eksole). Samas ikka nalja saab ja lõpuks kedagi ei tapetagi, ning viiendas raamatus peaks vast kaalukeel taas mütoloogia poole kalduma, kuna … Kaštšei olevat valla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar