14 oktoober, 2021

Marten Kuningas - Sabata koma (2021)

 



Tekste võiks nimetada õdukompuslikeks - küllaga sõnamänge ja julgeid kujundeid, kindlasti Kompusest narratiivsem; kuid lugejasõbralikum kui Kompuse pea sakraalne seosemurdmine. Aga jah, see elurõõm, millega autor keelt käsitleb, see on omamoodi südantsoojendav nähe.

Säte

 

Summata jänes kosib rehvinaelu üheülbalisest lüpsikust

jääjärve pulstunud kopsus.

 

Naerupahvaku-maitseline korstnasse kirjutatud luupainaja

nüpeldab jääralikku polstersinki.

 

Lürp! Siivsana pahuksisse puhkusele jäämine talletub

kui lest kõrvarõngaisse.

 

Jumalakartlik, kuid koogile vaatamata õnnelik,

hunnitult kaheksajalgsem,

kui pikim sada aastat ning lisaks mainitule veel

suursuguse hoiakuga džoki.

 

Nii ehk naa – presbüterlus rebastes on määratud

rikkumata rahule.

 

Rööbiti valgurikas konjakisuu rehmab iga vilunud

nätsumälumise alla, tulgu või ükssarv ise,

tulgu või USA kabatšokikoondise kapten – õrn viiger –

tema jätkab tuurapüüki.

(lk 31)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar