Tekste võiks nimetada õdukompuslikeks - küllaga sõnamänge ja julgeid kujundeid, kindlasti Kompusest narratiivsem; kuid lugejasõbralikum kui Kompuse pea sakraalne seosemurdmine. Aga jah, see elurõõm, millega autor keelt käsitleb, see on omamoodi südantsoojendav nähe.
Säte
Summata jänes kosib rehvinaelu üheülbalisest lüpsikust
jääjärve pulstunud kopsus.
Naerupahvaku-maitseline korstnasse kirjutatud luupainaja
nüpeldab jääralikku polstersinki.
Lürp! Siivsana pahuksisse puhkusele jäämine talletub
kui lest kõrvarõngaisse.
Jumalakartlik, kuid koogile vaatamata õnnelik,
hunnitult kaheksajalgsem,
kui pikim sada aastat ning lisaks mainitule veel
suursuguse hoiakuga džoki.
Nii ehk naa – presbüterlus rebastes on määratud
rikkumata rahule.
Rööbiti valgurikas konjakisuu rehmab iga vilunud
nätsumälumise alla, tulgu või ükssarv ise,
tulgu või USA kabatšokikoondise kapten – õrn viiger –
tema jätkab tuurapüüki.
(lk 31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar