Selles mõttes huvitav kogu, et suurem osa tekste on kirjutatud 2020. aastal esimese koroonalaine ajal ning üsna kenasti dokumenteeri tolle aasta meeleolude muutust - kui algul ongi kõiksugu ajakajalised hüüatused inimkonna ja meditsiinitöötajate asjus, siis üsna kiirelt tõuseb tagasi isiklik elu ja selle kogemuste luulevormis ümbersõnastamine. Sest noh, elu tahab ikkagi elamist.
Aga jah, Rumm kirjutab enamvähem kõigest, millel mõte püsima jääb, ja ikka vabavärsiliselt.
Andestamine
Kõik eksivad ja teevad vigu,
see haiget ikka-jälle teeb.
Nii ülivajalik on see,
ja usutavalt seda teha vaja.
Andeks andmine ei vaja imet,
vaid kõigest siirast vabandust!
(lk 17)
Naiseks olemine
Naises miskit müstilist,
peitub tema salapärasus.
Naine olla võib
nii hell kui karm,
kõik sõltub tema hetke olekust.
Iga naine on ju naiselik,
ilus, kaunis olemine tal.
Naine kuulab, mõistab alati,
kui miskit teisel öelda on.
Naine kõrk ja uhke olla võib,
kui tema tunded riivatud.
Kõik halb see hääbub hetkega,
kui armastus on teda tabanud.
Ta jälgib kõike hoolega
et kõigil oleks olla hea.
Ta hooliv oma perega
ning loobub kõigest selle nimel.
(lk 53)
Egiptimaa
Araabia on omamoodi,
seal kõrbeväljad laiuvad.
Seal beduiini küla näha saab,
kus laiub tuhandeid oaase.
Egiptimaal araablased nii sõbralikud, seltsivad.
Karnaki tempel Luxoris
paik pühalik ja jumalik.
Ja kuningate org Egiptuses,
mis puhkepaigaks vaaraodele ja ülikutele.
Org asub läänekalda Niilusel,
jõe pikkuselt see teiseks jäi.
Jugasid ja kärestikke terve Niilus täis.
Ja isegi Sinise Niiluse nime see sai.
Kõrbeloom on kaamel seal,
kes nädalate viisi vett joomata saab hakkama.
Egiptimaa nii vahelduv, pühalik ja palju loov.
(lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar