28 jaanuar, 2022

K. J. Parker - A Practical Guide to Conquering the World (2022)

 

Triloogia kolmandat raamatut reklaamitakse, et seda on võimalik ka eraldivõetuna lugeda - ja tõepoolest, kui eelmised osad keskendusid Roburi Linna kaitsmisele, siis siinne tegevus kaldub hoopis kaugemale ja ka grandioossemale skaalale - ehk siis lugu sellest, kuidas üks endine Roburi saatkonna tõlkija (endine seetõttu, et Echmeni pealinna saabub teade, et terve Roburi linn ja elanikkond on hävitatud mingi metslaste armee poolt ja seetõttu pole ka saatkond enam vajalik - või õigemini tuleb seegi hävitada)  otsustab üles otsida ellujäänud Roburi elanikud ja tagasi kodumaale saata.


Ainult et … selleks tuleb tõepoolest kogu maailm vallutada, et viimaks leida seda Roburi põgenike salajast kolooniat.


Romaan kui selline on mõneti ebatüüpiline tänapäeva fantasy tähtraamatutega võrreldes; see mõjub kohati vanamoodsaltki, kuna siinse raamatu tegevuskäik ise võiks olla mõne triloogia või pikema seeria telliste aluspõhjaks. Aga on vaid 350 lehekülge, mis põhimõtteliselt täidetud logistikaalaste võtete ja raamatutest omandatud teadmiste opereerimisega (sest tõlkija pole mingi militaargeenius, tema analüüsib, tema tööks on olnud nüansse tabada). Sõjakäik ja selle formeerimine on iseenesest õige grandioosne, aga selle asemel, et sadu tuhandeid maha tappa, parem juba … vastaseid elavatena kuidagi ära kasutada. Ning olla logistiliselt paindlik ja realistlik (mitmel puhul on siin see probleem, et kui liiga suur masinavärk on tööle lükatud, ei saa seda enam peatada ning juba inertsist kihutatakse huku poole - lootes, et vastane teeb veel saatuslikumaid vigasid).


Ja muidugi on siin igati esil Parkeri lemmikteema ehk mis on nö tõde ja teadmised (raamatu lõpus on väike ajalooline kokkuvõte kogu triloogia tõlgendusest, kust on täielikult kadunud esimese raamatu kangelane). Tekstid on, aga millel need õieti põhinevad, kuidas neis esitatud infot on tõlgendatud, mugandatud ja ümberkirjutatud. Või kuidas üldse neid koostatakse (nagu ühe impeeriumi puhul, kus kujundati maakaarte neile meeldivaks - mis muidugi maakaartide reaalsetele kasutajatele põhjustavad kõiksugu jamasid). Autorile meeldib kujutada Ajaloo põhjatust - nii ka see tekst kubiseb kõiksugu ammuhävinenud tsivilisatsioonide artefaktidest - aga need artefaktid taanduvad enamvähem sellele, et kuskil on üles tähendatud natuke metslaste pärimust või kuskil on mingid varemejäänused mattunud looduslikuks fooniks. Pahatihti ongi inimeste endi teguviisid põhjustanud pöördumatu hävingu (a la hävitatud metsad, misjärel kaob kogu taastoomise ökosüsteem).


Ühesõnaga, kuigi see maailmavallutamine on õige oportunistlik ettevõtmine ja paras fantaasia(kirjandus), siis maailm ise on õige äratuntavalt realistlike alustega - inimkond pole mingi tolkienlik ideaal, kus kõik on lõpuks lillepidu. Eks peategelase moraalsed otsusedki on pigem õige hallid või suisa tumedad (piinlik, aga olin täiesti ära unustanud Hodda olulise osaluse eelmises romaanis, takkajärgi oli see õige-õige … üllatav avastus). Ühelt poolt siis õige mänguline maailm (kõik see fantaasia ja peategelase avantüür), teiselt poolt inimesed oma madaluses, nagu ikka ja alati ja aamen.


Eks üks hetk peaks kogu triloogia järjest läbi lugema.


“All the books would tell it that way, and in a thousand years’ time it will be the truth, just as what was once the bottom of the sea is now a mountaintop. Ask the wise men at the university what truth is and they’ll tell you it’s the consensus of informed and qualified scholars, based on the best evidence available. Availability is governed by what gets burned in the meanwhile, but I see no real problem with that. All living things change or else they die, and why should the truth be any different?” (ll 255)

2 kommentaari: