K. J. Parkeri loome on hea näide
mõnusast ja küünilisest meelelahutusest, mis tuletab kenasti meelde inimloomuse
nurjatumaid külgi. Peategelane on nagu ikka üks tõsimeelne kelm, kes satub sündmuste
keskele, millest siis püüab omal moel pääseda.
Nii on selle romaani jutustajaks
(jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne jms) Orhani nimeline mees, kes on
tõusnud Impeeriumi insenerivägede koloneliks – kahtlemata saavutus, kuivõrd
tegu on lapsena orjastatud võõramaalasena, kelle tehniline taip ja organiseerimisvõime
ja oskus kasu lõigata (või nahka hoida) on lennutanud niisugusele soojale kohale.
Aga juhtub siis, et ühel
varustusretkel satub Orhan tunnistama seda, kuidas lihtlabased mereröövlid
ründavad Impeeriumi nö varustuslinna ja panevad selle ladudele tule otsa
(muuhulgas põlevad seal ka köied, mida Orhan tuli nõutama ja mida keelduti
talle andmast). Selliseid rünnakuid järgneb veelgi ja korraga on Impeerium
suuremast osast maaväest ilma, mereväel kas puudub varustus või on need
blokeeritud ning pealinn on tundmatu väe piiramisrõngasse jäämas – ja pealinna
tagasi saabunud Orhan oma insenerikorpusega avastab, et ta on nüüd seal
kõrgeimaks sõjaväeliseks ülemaks ja peab võtma linna kaitsmise enda peale. Nüüd
avastab ta, millises hädas Impeerium tegelikult on – ja kes kurat seda kõike
organiseerib? Mõne aja pärast selgub seegi, kes on organiseerinud niisuguse
Impeeriumi vastase operatsiooni – ning Orhanil on selle mehega õige pikk
ajalugu.
Romaan jutustabki sellest, kuidas
mees organiseerib linna kaitse (inseneriväed pole teadupärast sõjamehed, nii
peab linnarahvast midagi kokku kraapima – või ostma), kasutades selleks
inseneritehnilist taipu (alati tasub uurida vanemaid ürikuid!, sealt leiab
mõndagi, millest kohalikel või piirajatel pole aimugi) ja võimet erinevaid,
kohati vastandlikke inimgruppe ühendada (raha eest saab kõike – iseasi, mil
viisil seda raha valmistada).
Siiski, piirajate jõud on kaugelt
suurem kui pealinna kõiksugu sulelised ja karvased; kõiksugu kavalused ja
lihtsalt õnnestumised saavad viimaks otsa ja linna ootab paratamatu hukk (umbes
nagu kass mängiks hiirega) – ning piirajad lubavad igal juhul kogu elanikkonna
maha nottida (miks, ei hakka paljastama). See tekitab jutustajale paratamatult
küsimuse, kas oma nahka oleks võimalik päästa – ja sellist võimalust talle pakutaksegi
…)
Nagu öeldud, kjparkerlik romaan,
kus tegelaste moraal on parimal juhul ambivalentne ning peategelane pole
kindlasti niisugune, keda võiks kasvavale noorsoole eeskujuks seada. Tõsi, see
romaan pole küll niivõrd sünkmorni kalduv kui „The Two of the Swords“, kuid
musta huumorit ja küünilisust on siiski enam kui küllaga. Igal juhul, hea
meelelahutus ja kiidulaul inseneritehnilisele mõtteviisile.
„You look – at least, I do, or I did – at the emperor and the nobility, lording it over the people while they starve and suffer, and you say to yourself, something’s got to be done about all this. This can’t be right. The lions of the earth must not destroy the worms any more. And then you do something about it, and what do you discover? The people turn out to be – well, people, a collective noun for all those individuaal men and women, none of them perfect, some of them downright vicious most of them monumentally stupid. As stupid as the emperor, the great hereditary lords, the priestly hierarchs, the General Staff and the Lords of the Admiralty, the Merchant princes and the organized crime Barons. When push comes to stove, thick as bricks, the lot of them. You wouldn’t trust any of them with the helm of a ship, or the regimental welfare fund, or your dog, if you were going away for a few days, or anything sharp.“ (lk 330-331)
Paistab, et autor jätkab selle loo
lüpsmist, nii peaks augustis ilmuma järellugu „How To Rule An Empire and Get
Away With It“, mis sisututvustuse järgi jutustab siin toimuvast ja sellele järgnevast
hoopis teisest (ja muidugi ebausaldusväärsest) vaatenurgast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar