Fantaasialugu kolkas sündinud kahest tüdrukust, kel kumbki on nö oma maagiline jõuallikas - ühel Maa, teisel Õhk. Üks unistab arstimisest, teine kunsti loomisest. Õhk paneb püsimatult liikuma ja kunsti looma; Maa aga sunnib kohale jääma, mis ei lase ravitsejal midagi enamat õppida - seeasemel saab ta lapsed ja jääbki külla aastakümneteks ravitsema, kuuldes külast lahkunud kunstniku vägitegudest ja püsimatusest.
Kuni talle tuuakse ravimiseks võõras naine, kes tutvuse süvenedes lubab talle nii mõndagi: kui ta vaid ärkaks oma tardumusest ja läheks laia maailma õppima.
Iseenesest õige muinasloo tüüpi tekst, kuigi Kritzer lahendab selle minu jaoks õige ootamatute nippidega (võõras naine, kes ravimiseks tuuakse, pole see, kes ta õieti välja näeb jne). Et siis selline täiskasvanute muinasjutt või nii, unistuste ja võimete täideviimisest - mis teatud eluaastatest muutub kuidagi püüdmatuks või nii. No eks oleneb muidugi inimesest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar