Naomi Kritzer - So Much Cooking (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Meenub, et esimese koroonalaine ajal oli kuskil juttu sellest tekstist, ja tõepoolest, tollastes oludes (oh, juba kaks aastat tagasi, need aastad on olnud kui igavik) võis see mõjuda ühtaegu muserdavalt ja lohutavalt.

Ehk siis lugu linnugripist, mis inimestele kandudes osutus õige surmavaks. Tulemuseks siis kõiksugu karantiinid ja esmatarbekaupade kadumine jms; sellega omakorda kaasnes rüüstamised ja muud rahutused jne, aga selles loos mainitakse seda möödaminnes. Peategelane on toidublogija, tekst koosneb blogi sissekannetest, mis kanduvad toidutegemistest õige eemale - sest noh, pole just kättesaadavat toidukraami, millest huvitavaid rooge valmistada (kartowlid!), aga samas on jätkuvalt lugejaid ja nö arvamusliidrina tuleb midagi neile pakkuda.

Elu on muutunud, muidu lastetule abielupaarile on nüüd lisandunud kaks tiinekast vennalast (sest vanemad peavad töötama ja ei taha riskida, et viivad toovad haiguse nendeni). Ja siis veel kaks last, ühe vennalapse sõber ja tema väikevend. Ja siis järgmine sõber ja järgmine. Koguneb siis kuus last, kelle vanemad ei puutu nendega kokku, kartuses, et võivad neid linnugripiga nakatada - aga peategelasel on aiaga maja ning neil pole vaja tööülesannete pärast välismaailmaga kokku puutuda. Ühes  majapidamises siis kaks täiskasvanut, viis tiinekat ja üks väikelaps.

Ja kuidas neid siis toita. Või tegevuses hoida. Ja üldse selge mõistuse juures püsida - seda enam, et väljaspool ei lähe midagi paremaks, pigem kogevad lapsed isiklikku traagikat.

Nagu ikka, inimlikku soojust ja natuke huumorit ja eripärasid; maailm on küll hull koht, aga see ei tähenda, et sina pead huntidega kaasa uluma. Eks see praegune olukord ehk langetab teksti hinnet, kuna … tüdimus (jajah, hoiatav näide on Tihhonovi “Maailmalõpu päevik”, kus need haiguselained jäidki venima kuni oma fataalse (ja ulmelise) lõpuni).