R. A. Lafferty - Funnyfingers (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Järjekordne näide veidrast jutuloomest, ikka omapärane maailm ja kiiksuga lahendused. Mis iseenesest juba ei üllata … aga üllatab ikka.

Nagu kaassõnast selgub, on see omamoodi versioon Orpheuse müüdist - seda süvitsi tundmata paistab küll olevat kaasatud mõned detailid (või siis tegu tõesti tugeva remixiga, eksole). On üks ameerika tüdruk Oread, kes on … noh, veider. Ja ta võõrasisa on veider. Võõrasema on vast tavaline ameerika naine, kes õnnetuseks armastab seda meest ja nende kasutütart. Isa ja laps on nimelt … kuidagi seotud maailma ühtede alustaladega, kes sepistavad rauast misiganes esemeid (näiteks piibli jumalale rauast käsilauad). Isa ja tütar (ja veel mõned) on pikaealised olendid, kel on kolmeosalised sõrmed ja varbad (“funnyfingers”), mis võimaldavad … teha asju.

Oread ei tea, et ta on selline pikaealine. Kuid igal juhul, areneb ta füüsiliselt palju aeglasemalt kui ta eakaaslased, ning viimaks ülikooli jõudnuna on sellisel väikelapsel iseenesest keeruline õppida, aga … Oread pole tavaline nooruk, eksole. Tema käsutab rauda.

Ja eriline tõmbab vahel ikka ligi, nii on Oreadist huvitatud ta kooliaegne kaaslane, kes tahab neiuga pidevalt abielluda … aga ikka Oread keeldub. Viimaks peab neiu/tütarlaps/laps järgi uurima, kes ta tegelikult on … ja noh.

Ei oska seda õieti kokku võtta. Sest oluline on, kuidas tegelased väljenduvad ja seda ei hakka kirjeldama tavalise blogipostituse raames. Sest tsiteerida tahaks, ja siis juba pikalt ja no kas siis niimoodi saab (saab küll, aga aega ka pole. Ja ka selget mõtlemist. Vabandused, vabandused).