Kõigepealt ütlen, et mõtlesin, mõtlesin ja lõpuks jätsin panemata sildi "maagiline realism".
Sest maagilist realismi on ses raamatus täpselt niipalju, kui elus. See tähendab, mingid veidrad paralleelid inimelu ja looduse käikude vahel paistavad olevat, aga kui neid paralleele pidada kokkusattumuseks ja kunstlikeks, lihtsalt inimmõtte omadus on näha mustreid, on see täiesti mittemaagiline teos. Jah, juhtuvad veidrad asjad, mõned täiesti selgelt väga veidrad - kuid tõstke käsi, kes ei teaks mõnda päriselus juhtunud veidrat asja? Ilmselt on neid veidraid asju lausa palju.
Elu ongi veider.
Kokkusattumused, imed ning kummalised see-pole-ju-võimalik-aga-juhtus lood.
Lihtsalt kui tahta näha, on igal ennustaval unenäol või salapärastel moondumistel, nägemustel ning miskipärast-veendumustel mingi tavamõistusele arusaadav taust samuti olemas.
Nii raamatus kui elus, pean silmas.
Olgu, selles teoses on neid kummalisusi päris arvukalt. Aga noh - see on ka kirjaniku looming, eks, mitte pärispäris PÄRISelu.
Muidu on see värskendav, äärmiselt värskendav raamat ses osas, et kõik peamised tegelased on vanad. Jah, vahel lipsab sisse mõni noor tegelane ja need vanad tegelased on ka kunagi noored olnud ja sellest on kirjeldusi, isegi pikki - aga ka kõige noorem peategelane peab ennast vanaks, suhtub endasse kui vanamoori ning teose alguses sureb paar päeva teadlikult. Paneb surirõivad tuppa valmis, söödab ohtralt kanu, kelle juurde ei pruugi paar päeva kedagi tulla, kastab isegi köögiviljaaeda, kuigi ise ei jaksa hästi püstigi seista.
Vanad inimesed - aga raamat ongi sellest, kuidas nad ei ole ebaolulised, nende päevad pole lihtsalt tiksumine surma poole, vaid nad on elus, nende tunded on ehedad. Nad on päris. Elu ei ole läbi, mis siis, et sa pole enam õhetav nööbike, aga elu ei alga ka pärast viiekümnendat, sest selleks ajaks oled sa korjanud kogemusi, mälestusi, selgusi ja ebaselgusi, mis teevad sinust just sinu. Ja neid ei saa, neid ei TOHIGI ära anda või olematusse kirjutada. Sa oled see, kes sa oled, just tänu nendele.
Vanu inimesi on igasuguseid. Osad vanad kibestuvad, osad hakkavad heietama, osad teevad harjunud asju ikka edasi täpselt sisseharjunud moel, osad säravad oma lõputus headuses nagu kuukivid. Kõigil vanadel on valud - keegi ei ole hingevaluta elanud, aga kuna selles raamatus kirjeldatud külas on kirjeldustega kaetud nii nälg, maavärvin kui sõda, pole tõesti kellelgi isegi lootust elada valuvabalt. Samas on situatsioonikoomikat, paksu surnud ämma kirstu mahutamise raskus ja pärm peldikus, elu on vaheldus ning igasugust õnne on selles sama ohtralt kui valu.
Ütleb see raamat ikka, noh.
Ainult ühest asjast ei saa ma aru.
Ennustused ja tuhakspudenemised, visandites viirastuvad surnud majaomanike näod, kahtlased nälja-, maavärina ja sõjaaja kestused, algused ja lõpud - selle kõik neelan alla. Niimoodi võib maailmas minna, maailma näha, kõik on võimalik.
Ent kellele ja miks tuleb pähe talvel paksu lumega VANKRIGA sõita?! Kas sealkandis siis saane-regesid ei tunta või?!
Sehkendaja
Tilda
Lugemissoovitus
Triinu raamatud
Raamatumuljete kodu
Loteriis varem
Goodreads
Raamatutega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar