“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)
Anatolia
ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel
lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on
läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate
minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma
morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja
positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja
kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning
näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.
Esimesel
lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist
eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see
mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei
oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin,
et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või
vastupidi.
Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari
nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid
tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu
ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib
lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb
muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.
Kes
seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne
esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri
mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on
ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad
endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta
õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid
käputäis eitesid ja ätte.
Ilusti lõppeb see Marani
muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et
imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad
tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad
ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui
olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada
hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas
tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees
ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?
Ent
kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu
see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist
nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja
müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea,
mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue
ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.
Las
siis olla Tel Azarija sõnade järgi:
„Kui sulle kingiti õnn,
võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi
uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on
saanud.“
Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi
mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama
selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub
siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa
ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin
raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku
hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi
nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad
millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid
õnnehetkipidi...
Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.
Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar