R. A. Lafferty - The World As Will and Wallpaper (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alustame lihtsa ja selge tõdemusega, et ma ei oska seda lugu ümber jutustada. Noh, nagu umbes olen kogenud Lafferty pea kõigi tekstide puhul. Siin on pidevalt mingi askeldamine ja avastamine, aga kuidas seda kokku võtta, eks ole. Sest kõik need pisiasjad.

Siinne tekst leiab aset Linnas, mis ongi kogu maailm. Linn loovib ookeanil ja toimib enamvähem iseenesest. Peategelane on William Morris, kel on kuulus nimekaim 19. sajandist ning kes otsustab minna seda Linna ehk maailma avastama: eesmärgiga jõuda maailma lõppu.

Linn on ühtaegu utoopia vaimust kantud, aga õige düstoopilise olemusega. Kõikjal on võrdsus, kõik on rõõmsad, ja kes pole rõõmus, see tükeldatakse. William kulgeb ühest kvartalist teise, algul ühe, siis teise naisega. Kvartalid täis erinevaid imesid, kvartalid täis erinevaid tegevusi. Ja peale maailma äärt on ta korraga tagasi alguskvartalis, aga nüüd … on midagi veidi teistmoodi. Williami saatus on nüüd määratud.

Mingil moel tundub, et Lafferty ei tahagi luua usutavat tekstimaailma, vaid omamoodi … raju tekstimasinat. Kui hiljuti mainisin autoriga seoses Jüri Ehlvesti, siis nüüd võiks veidi lisaks mõelda brechtilikule võõrandumisefektile, aga see pole muidugi päriselt see, mida Lafferty oma jutustamisviisiga ajab. Tekstiloogika ongi lihtsalt selline, et kas võtad mängu vastu lood sellest kunstliku mängumaailma (mis pole just “make-believe” laadis kogemus) või noh, asi hakkab vastu. Mis on ikka üpris ootamatu lähenemine tavapärase ulmekirjanduse kõrval.