Nagu autori tutvustuses saab teada, siis see tekst peaks olema Amos Tutuola mõjuga, ja tõepoolest: lugu siis mehest, kes kukub palmimahla otsides puult maha ja satub enese teadmata teise ilma ning kohtub erinevate olenditega ja näeb nägemusi ja õuduseid minevikust ja olevikust ja kaugematest maadest. Ning oma iseäralikust olemisest.
Aga lõpuks saab ta teada, et ta on juba nädala surnud olnud. Sellele ei järgne enam imelist ülestõusmist, nagu võiks naiivselt oodata, jutt lõppebki. Fantastilisusel on piirid.
Ehk siis igati värvilise fantaasiaga lugu, kus jutustamise lihtsus ja rituaalsus peaks väljendama nö müütilist mõõdet, rääkimata siis kirevast ja sümboolsest maailmast, kus peategelane sihitult seikleb. Tutuola, eksole. Hea, et nii lühike tekst, senised kokkupuuted Okri eestindustega pole just kõige õnnelikumad olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar