Tõnis Vilu - Kõik linnud valgusele (2022)

Seda laadi vaba ilukirjanduse lugemine paneb muidugi mõtlema, et kui palju võib lugeja siit välja otsida omale olulisemaid märksõnu - ja selle läbi luua justkui oma kirjandusteost, jätta suurema tähelepanuta autori enda rõhutused või peajooned (miks alljärgnevalt on raamatust välja võetud just need luuletused? Kas see võtab kuidagi erilisemalt kokku raamatu või on see mingi minule rohkem olulisemate väljendite leidmine?). Selge, et iga sõna või lause või lõik ei saa olla teose jaoks ühe ja sama kaaluga, ikka on ballasti ja ikka on olulisi sõlmpunkte, ikka on õhku ja ikka meeletust. Aga kus on need autori jaoks ja kus lugejale; millist teost konstrueerib ikkagi üks lugeja? Muidugi, see on vana tõde, et ideaalis peaks igaüks loomagi ainult temale omase tõlgenduse (mida mõjutab muidugi tuhat eri võimalust jne) - kui tegu on ikka ilukirjandusega (jajah, iga teksti on võimalik tõlgendada, ajalooteaduse ilu ja valu jne).

Piinlik tunnistada, aga see on mulle alles esmatutvus Vilu loomega. Muidugi on autor erineval moel silma jäänud, seega pole just laupkokkupõrge. Eks paelub Mart Velskri kuskil arvustuses öeldu, et Vilu kõik luulekogud on erinevad - et mille poolest siis see raamat võiks erineda varasemast? Pole kahjuks õrna aimugi, eks tuleb lugeda eelmisi kogusid (kas siis oluline oleks kronoloogiline lähenemine?).

Ja ma ei tea, kuidas seda kogu kokku võtta. Kuidagi liialt rammus. Kahtlemata on igati intrigeeriv selline vabavärss, kus võid üsna vabalt ise uusi lausungeid kokku panna. Või siis otsida sellest (üsnagi minimaalsest) tekstirägast vähe korrektsemaid lauseid ja mõelda samas, et kuidas küll Vilu õieti kirjutab, mida ta jäljendada võib. Aga noh, vabameelne värk.

Eks veidike oleks kiusatus paralleeli tõmmata aasta algul samas sarjas ilmunud Heinsaare “Ööpäevikuga”, aga jällegi Vilu loomet tundmata on see vast ülekohtune; idee järgi peaks üks olema päevik (aga selline … toimetatud) ja teine luulekogu. Aga … aga … ehk siiski.

Muidugi, plusspunktid Hurda pargi ja parditiigi mitmel korral mainimise eest, mõned aastad olen pidanud isegi seda kohta kogema.

“hirmsam on endast maha jätta vähe kui üldse mitte

midagi kirjutan aastavahetusi üle neid ei anna enam

üksteisest eristada alustan ikka sellesama häirega sama

varesega nendesamade pilvede ja raagus puuvõradega

ja taevas on üks madal plahvatus”

(lk 15)

 

“mina olengi see koletis voodi all väike ja hirmunud iga kord

kui kapialuseid koristasid meenus et sul võiks olla laps ei

lasta rahus hulluks minna juba näengi köögis äravoolusõela

kuute musta läigatavat kalasilma kostab hingamist näpud

küünituvad üle kirjutuslaua serva painavalt punakad silmad

alati kui midagi head juhtub kisun end jälle alla kivi langeb

kaevu südamesse”

(lk 36)

 

“katsun noast mitte liiga kaua kinni hoida kui leib on

lõigatud siis on ta lõigatud sellest midagi enamat on juba

armastuse küsimus poisikesena voolisin suurtest okstest

väiksemaid oksi ju siis olin armastatud alles hiljem

hakkasin kuulma üht valget hunti kes lõgistab hammaste

vahel mu ukselinki panna nuga ära on kuulata teravalt”

(lk 41)

 

“Palun kas sa viiksid mind nutma ja siis koju see on kevadsula

Mille lihtsalt peab kaasa tegema hurda pargi tiigis on juba

Pardid mu tunnete põhjakaabet tõmmatakse taganeva jääkihi 

Varjus ära puutumatusse tehes taassünni võimatuks ja koletu

Võimsaks kui mitu korda peame me ühte ja sedasama avastama

Ei ole mingit vaba aastat seletamatu kurbuse jaoks”

(lk 67)