Kurblik lugu naisest, kes tuleb hooldushaiglasse oma vähki surevat isa vaatama. Ainult et see naine pole füüsiliselt seal, surivoodi kõrval on ta avatar: sest ka temal on noorusest surmalähedane kogemus - kui teda tabas hävitav viirus ning vaid kunstliku hingamise abil sai teda elus hoida (midagi oli verevarustusega samuti). Kuni viimaks selgus, et ta saaks avatarina naasta füüsiliselt tegutsema; ning viimaks saab naisest küllaltki edukas arhitekt.
Aga ikkagi on naisel keeruline mõista, miks ta isa niimoodi surmale alla annab (ema on juba varem lahkunud), kui ometi on võimalus elamist pikendada. Isa, kes ärgitas teda edasi võitlema. Või noh, kui järele mõelda, kui palju on üldse selles avataris teda alles - kõigi nende loodud haigestumise järel loodud mälestustega jms.
Et siis lugu, mis ääriveeri uurib transhumaansuse võimalusi: kes õieti on selline taasehitatud … inimkogemus? Selle kõrval siis kõige loomulikum suremine; keha ja vaimu lahkumine vanaduse komplikatsioonide läbi. Eks omamoodi huvitav seegi, mil moel autorid kujutlevad niisugust avatarkogemust ja selle aistinguid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar