Kui oleksin seda Chimali teksti siit antoloogiast esimesena lugenud, siis ehk kuidas oleks kogenud seda ookeanilugu? Igal juhul, praegust juttu oleks lihtsam pidada õuduseks - või siis vaimuhaiguse kirjelduseks.
Noor poiss avastab, et kui ta silmad suleb ja käed neile ette paneb, muutub ta nähtamatuks. Et ta elab suures sugukonnamajas matriarhist vanaema võimu all, siis selline väike privaatsus on enam kui tervitatav. Lisaks selgub, et sellises pimedas nähtamatuses elab naabruskonnast veel üks laps - tüdruk, kes on pime. Ja kelle eest hoolitseb Mogo..
Poisi saladus ei jää varju ning vanaema juhtimisel viiakse ta psühholoogi juurde, kes püüab poissi hüpnotiseerida, kõik see kogetav trauma lõppeb nii, et poiss ei taha enam üldse silmi sulgeda … ja see omakorda viib füüsiliste ja vaimsete vaevusteni. Ja siis tuleb tüdruku Mogo.
Ühesõnaga, hirmu ja naiivsust ja õudust enam kui küllaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar