Järjekordne õuduslugu aasta parimate fantaasialugude antoloogias, aga noh, Gaiman ongi pigem horror või nii.
Londoni öises illegaalses joomaurkas jutustab väike seltskond mehi üksteisele õudseid lugusid, enamasti ilusatest naistest, kes järgmisel päeval osutuvad kõigeks muuks kui elavaks. Ent üks meestest räägib loo oma poisikesepõlvest, kus ta koos kolme vanema poisiga sattus mahajäetud krundile, kus ootasid neid mitmed õudustäratavad atraktsioonid. Ja sinna need kolm vanemat poissi kadusid ja keegi neid taga otsima ei hakanud.
Ehk siis lugu, kus atmosfäär on A ja O ning kui sa just õuduslainel pole, siis … No igal juhul, Gaiman oskab jutustada ning jätab jutu sisse kõiksugu häirivaid auke, mida lugeja siis võiks omapoolselt täita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar